23.05.2008 – Õppida! Õppida. Õppida?

Ajaveeb

23.05.2008 – Õppida! Õppida. Õppida?

Olen kõrgelt haritud – bakalaureusekraad informaatika erialal, pisukese suunaga keeletehnoloogia poole. Sügisel jätkasin õpinguid ka magistriõppes. Juba siis olid mul selle suhtes omad kahtlused, aga mis seal ikka, harjumus oli sees ja vähemalt sai TÜ raamatukogust ohjeldamatult koju laenutada ning bussis odavamalt sõita.

Viimasel ajal või õigemini peaaegu kogu aasta olen üha rohkem mõelnud, et kas sellel on mõtet? Asja teeb hulluks see, et see ala tõepoolest huvitab mind ja ma näeksin endas potentsiaali, aga ma ei saa sellega vastaval tasemel tegeleda. Kõik välislektorite kursused, töörühmad, suvekoolid, konverentsid – kõik lähevad minust mööda, sest ma olen tippsportlane, mul ei ole aega. Ma ei kahtlegi, et ma olen võimeline magistrit lõpetama. Mitte küll nominaalaja, kahe aastaga, aga näiteks neljaga. Tõenäoliselt ka heade hinnetega, kuid siiski mitte nende teadmistega, mida ma tahaksin. Kahte asja – teadust ja sporti – tipptasemel ühildada ei saa. No hea küll, kehakultuuri ilmselt saaks, aga mitte keeletehnoloogiat.

Kui kaugel selle inimese kloonimisega ollakse? Teate küll seda filmi, kus üks mees laseb ennast kloonida ja siis üks "tema" käib tööl, üks askeldab kodus jne. Lõpuks tuleb sellest muidugi palju nalja ja jama, aga vahel on mul küll tunne, et mind võiks mitu olla. Selle, et ma spordiga tegelen 100%, järeleandmisi tegemata, panin ma mõned aastad tagasi paika. Spordi suhtes järeleandmisi ei tehta (NB! järeleandmine ja olukorraga kohandamine on kaks eri asja), kõigepealt tuleb treening, vastav puhkus, analüüs ja siis muu meelelahutus, sealhulgas kool. Põhiperioodil tähendab see 2-3 vaba tundi päevas. Paneme nädalas ühe puhkepäeva ka vahele, saame maksimaalselt 25 tundi. Ainepunktidesse ümberarvestatult teeb see 25 AP aastas, eeldades, et kogu vaba aeg läheb õppimisele.

Ühesõnaga – jama majas. Kool on praegu "ei liha ega kala", nagu venelased ütleksid või "ei lind ega loom", nagu nahkhiirele ühes multikas teatati. Nagu natuke käin ja natuke õpin, saan isegi hindeid, aga reaalset tulemust tegelikult ei ole. Mulle ausõna meeldib, mõne programmi kallal nokitsemine võtab vahel kerge sõltuvuse vorme, igal vabal hetkel vahid klaasistunud pilguga monitori ja üleüldse suurem osa mõtteid on stiilis "kuidas seda funktsiooni optimeerida" jne. Aga mulle ei meeldi asju poolikult, nö linnukese pärast teha.

Põhimõtteliselt on 3 varianti: 1) jätkata ikkagi sama moodi, u 20 punkti aastas ja aegajalt samal teemal vinguda 2)peatada õppimine lühemaks või pikemaks ajaks ja kunagi jätkata 3)üleüldse heita peast informaatika ja keeletehnoloogia, vähemalt teaduslik pool. Esimese variandi puhul jääks mu südametunnistus piinama. Teise variandi kohta ei tea ma öelda, pikaks see vahe jääb (2018 olümpia???) ja kuidas ma siis ree peale tagasi saan. Kolmas variant on nii ja naa, sest nagu öeldud, mulle meeldib ja sobib.

Idee poolest peaks ma lähitulevikus midagi välja mõtlema, sest muidu visatakse mind lihtsalt edasijõudmatuse tõttu välja (vaja oleks 30 AP, mul on 22 vist). Kui ma ilusti räägiks, siis ilmselt lastaks mul venitada, aga mida ma räägin, kui ma ise ka ei usu… Mida teha, mida teha… Aeg-ajalt see mitteõppimine muidugi ahvatleb, eriti siis, kui mõni eksam tulemas või mingi esitamistähtaeg… Kas venitada mõni aeg 0-10-20 punktiga aastas (kui lastakse) ja kui spordist villand saab, siis täie auruga lasta?

Mõtleme veel. Ilmselt dekaaniga vestlemisest ma siiski ei pääse, sest kui mind välja visatakse, siis visatakse välja. Vaatame, kui palju nad mulle vastu tuleks.

Muidu läheb ka hästi. Pisut trenni, pisut kooli;), pisut muid asju.