Üleeile õhtul haihtus imekombel see pilv, milles me viimased päevad elanud olime ja seega saime eile esimest korda laskma minna. Üleüldse tuli udust palju põnevaid asju välja – näiteks nägime eile esimest korda, et olime u 4 korda päevas kirikust mööda sõitnud…
Nüüd võime öelda, et oleme Oberhofi tiirus ka omad joped ja kõvad käbid. Võrreldes siin toimunud võistlustega sain päris hästi pihta, aga nii ilusat ilma pole siin eriti kohanud ka. Kerge tuuleke, muidu ideaalne.
Suusatunnel hakkab ka mõnusamaks muutuma. Alguses oli kuidagi külm ja muidu tüütu, nüüd läheb juba libedamalt. Nädalavahetuse puhul on see muidugi pisut ülerahvastatud, aga saame hakkama. Hea on siiski suuskadel olla, aga veel mõnusam oleks värskes õhus.
Üleeile oli meil plaanis väike rattasõit. Drei-Talsperren-Tour, broþüür märkis distantsiks 37 km ja 1000 tõusumeetrit, aega arvestasin 2:30-3 tundi. Alguse võtsime rahulikult ja oli päris normaalne. Allpool oli udu ka vähem ning orgudes paiknevatele paisjärvedel oli üsna ilus vaade, mida me ka nautisime. Aga siis hakkasid tõusud. Üks 190-meetrine võttis ikka üsna läbi. Seejärel suutsime me umbes 5km viga teha, aga suur oli meie üllatus, kui seejärel marsruudi kõige madalamasse kohta jõudes näitasid kõik viidad nagu üks mees “Oberhof-20km”. Muidu poleks häda olnudki, aga rajal olime olnud selleks ajaks 2:30 ja läbinud u 35 km. Nii palju siis planeeritud trennist. Lõpp oli suhteliselt vaevaline – 400 meetrit tõusu, sellest 250 puhta järjest. Ütleme nii, et rattasõit Eestis ja (kesk)mäestikus on ikka täitsa erinevad spordialad. Kokku kogusime u 54km, aega kulus 4 tundi, tõusumeetreid kogusime 1060. Pärastlõuna peamine meelelahutus oli magamine. Üllataval kombel polnud järgmisel päeval aga jalad isegi mitte valusad. Hea seegi. Piltidel indu täis Priit enne minekut, vaade tammilt nr.2 (konkurentsitult kõige kõrgem), tamm nr.3 (kokku saime 5), kohalik karmide meeste Serena.
Paari päeva pärast algabki suvebiathloni MM ja meile saabub kõvasti täiendust.
* X 6 mi, mai doitš is veri bääd.