Kui nüüd kõik läheb plaanide järgi, siis 13. septembri pärastlõunal keerame Priiduga autol nina lõuna poole ning põrutame kaheks nädalaks Oberhofi. Eesmärk: suusatunnelis suusatada ning võistelda suvebiahtloni MMil. Oberhofiga on mul oma suhe ja siinkohal võikski seda võibolla valgustada.
Aasta oli siis 2002, kuu september ning mina värske informaatikatudeng ning algaja laskesuusataja, kellel oli aga taskus noorte MMi kuues ja kaheksas koht. Kunagi suvel olin pillanud, et maru äge oleks kuskil Saksamaal või Norras või kuskil mõnda aega harjutada. Ning oh üllatust – septembri keskel teatas Tõnu Pääsuke mulle, et nad koos Kalju Valgusega on tekitanud mulle võimaluse kuu aega Oberhofis treenida. Egas midagi, 23. september oli lennuk. Võtsin oma rullid-kepid-relva ja kuu aja elamisvarustuse selga ning lendasin Berliini.
Edasi hakkas kino saama. Berliin Tegel lennujaam, mina oma saja asjaga. Ning vaja jõuda Oberhofi. Egas midagi, liinibussiga Bahnhof Zoo, seal suurem läbirääkimine teemal, kuhu ma siiski oma aruga sõidan (kas ma mainisin, et saksa keelt õppisin koolis vaid 10. ja 11. klass?), aga kuidagi sain oma pileti siiski kätte. Kolm ümberistumist. Kas ma juba mainisin, et mul oli palju asju? Ühte rongisõitu lõbustas üks vanem härrasmees, kes järjekindlalt minuga rääkida üritas. See praktika kulus hiljem marjaks ära.
Aga see polnud veel kaugeltki mitte kõik. Nimelt see isik, kes mind oleks pidanud Oberhofis vastu võtma, sai paar päeva varem vist infarkti või insuldi ja oli ühesõnaga mängust väljas. Samas polnud ta ka oluliselt kedagi teist asjasse pühendanud, nii et minu tulek oli kohalikele üsna suureks üllatuseks. Noh, kuidagi saime siiski asjad kokku lepitud ning kaksteist tundi reisi algusest hiljem võttis Herr Wiegand mind Suhli rongijaamast peale.
Kas ma juba mainisin, et minu tulek oli kõigile suhteliselt suur üllatus? Nii et alguses oli pisut segadust: kus ma elan, kellega treenin jne. Lõppkokkuvõttes läks nii, et elasin Sportgymnasium Oberhofi internaadis ühes toas ühe kelgutajaga, ja treenereid oli lausa neli. Alustasin sellesama Herr Wiegandi pisut nooremate grupiga, aga kuna tõestasin, et ma mingi mahlamüts pole, edutati mind Mark Kirchneri treeninggruppi, aga selle alamliigasse, keda peamiselt treenis noormees nimega Thorsten Thrän, kes on hetkel saksa koondise määrdemees ning keda mingil põhjusel hüüti Ottoks. Kirchneri grupi eliitosa ei käinud enam koolis, vaid elas sõjaväeosas ning nad sõitsid päris palju laagrites ringi. Mingi hetk läks Otto ka nendega kaasa, ning siis treenis kooli punti üks mulle tundmatuks jäänud meesterahvas.
Kui jätta kõrvale see, et keegi minuga midagi peale ei osanud hakata ning kohati oli seetõttu vägagi koormaks olemise tunne, oli see ääretult kasulik kuu. Nägin oma silmaga ära, kuidas saksa noored treenivad. Eliitgrupis olid ikka tolle aja juunioride absoluutsed tähed: Robert Wick, Jenny Adler ja Hanna Möller. Kooligrupis oli õnneks minusuguseid karvajalgu veel, näiteks nagu noorte MM hõbe Kathlen Lindau ning hiljem MK-sarjas hoopis Bulgaariat esindanud Steffa Komsalov. Viimatinimetatu rääkis kõigist minu kohatud sakslastest kõige paremini inglise keelt ning oli seega peamine kontaktisik, tõlk ning võiks öelda ka et sõbranna.
Mis minu tasemesse puutus, siis polnud mul suurt hädagi. Kooligrupist olin üks tugevamaid, eliitgrupp oli utoopia;) Jooksus olin igal juhul kõva käpp, nii et kui oli küsimus, kas ma ühe laskejooksuvõistluse ka kaasa teen, siis vastas Steffa väga üheseltmõistetava hääletooniga: “Sie kann laufen!”. Lasta ma loomulikult ei osanud. Enne sinna minekut ei kujutanud ma ettegi, et keegi võiks trennis sada padrunit lasta, meil oli tavaline taks 40-50, heal päeval 60. Seal 100. Praegu on see ka minul tavaline, aga siis oli uskumatu. Ja eks mind üritati laskmise koha pealt ka muidu pisut harida, paar tarkusesõna on siiani meeles, aga kõige suurem shokk oli ikkagi padrunite arv.
Füüsilistest treenigutest jäid kõige rohkem meelde üks immitrenn, kus herr Kirchner isiklikult mul ees hüppas (ära tahtis tappa!) ning hüppemägede juures trepitreening – 626 astet oli sellel trepil. Samuti üks omaette tehtud rattasõit, kus tõusud olid minu jaoks mõistmatult pikad (5km!!) ning poolslik tagakumm + võõras ratas moodustas laskumistel huvitava koosluse.
Treeningtingimused on Oberhofis praktiliselt ideaalsed. Skigymnasium oli nagu Otepää Audentes meil, ainult kordades suurem ja kordades parema söögiga. Rullirajad, kaks välistiiru, üks poolsisetiir, kuhu sai ka rullidega sisse sõita, bobirada, hüppemäed, kõvasti matkaradu (Rennsteig), mõnus maastik, nüüdseks ka suusatunnel. Ainult ilma üle võiks vinguda, Oberhofi udu on niigi kuulus ja näiteks oma sealviibimise viimastel päevadel sain lausa lörtsi kaela.
Ühest võistlusest võtsin ka osa, käisime Willingenis Nordkapi nimelisel võistlusel. Esimesel päeval oli rulli sprint, lasin 1+2 ja olin neljas ehk viimane. Teisel päeval oli kahe tiiruga mass, lasin 2+2 ja olin eelviimane ehk kolmas. Kolmandal päeval oli jooksu mass kahe tiiruga ning seal ma olin välejalg. Laskmine oli varudega, lamades lasin 0 (kolm varu), püsti jäi ka varudest hoolimata 1 märk üles. Sellest hoolimata olin teine, sest peale võitja küll keegi joosta ei jõudnud ja isegi tema mitte eriti hästi.
Tagasisõit oli peaaegu samasugune kino nagu minek, ainult et mu saksa keele oskus oli märgatavalt paranenud;) Sõitsin õhtuks Berliini ära, öö olin raudteejaama lähedal hostelis ning hommikul juba lennuki peale. Lennujaamas sai traditsioonliselt relvaga palju nalja, aga ilmselt minu absoluutne mõistmatus avaldas neile muljet ja lasti mul minna. Ning tagasi ma olingi.
Tagantjärele mõeldes oli see üritus üks paras karauul. Ei olnud minul aimu, kuhu ma lähen ja mis ma seal teen, ei olnud kohalikel aimu, mis minuga peale hakata. Keelt ma ka eriti ei osanud ja üldse olin siis veel selline vaikne ja tagasihoidlik, kes midagi küsida või öelda ei julgenud. Nii et suhteliselt raske oli see elu seal mul. Treenida oli väga hea, sellist asja polnud varem näinud, aga kauem poleks küll tahtnud olla. Oli mis oli – just see reis andis mulle tugeva tõuke laskesuusatamisega tõsisemalt tegeleda – nägin, kuidas tipud treenivad ja mis veel tähtsam – nägin, et ka minul on võimalus sinna tippu jõuda.
Selle aasta minekuks on mul õnneks Priit turvamehena kaasas, asjad on natuke rohkem planeeritud ning kuigi minu saksa keel pole oluliselt paranenud, on vähemalt julgust seda kasutada kõvasti juurde tulnud;) Hetkel on veel mõningaid lahtisi otsi (nt majutuskoht pole vastanud, autot pole veel, tiiru kasutamine on ebaselge), aga minekuvalmidus on olemas ja nagu eelnevast jutust aru saada võis, ongi just see kõige olulisem;) Siinkohal siis ka väike üleskutse – kui keegi tahab meile selleks sõiduks suurt universaalkerega autot laenata, siis oleme pakkumisteks avatud. Meie Corolla on muidu küll väga usin, aga lisaks muule varustusele suusad sinna küll eriti hästi ära ei mahu. Või õigemini – suusad mahuvad küll, aga siis ei mahu jälle meie ise;)
Tulles tagasi aga tänasesse päeva ja nädalasse, siis
1) head taasiseseisvumispäeva, hea on elada vabas Eestis
2) Tiinale head homset sünnipäeva kõigi poolt
Huvitav, mis tulemust on oodata pühepäevastelt laskejooksuvõistlustelt, kui nädala pikim jooksuots jääb alla poole tunni?