25.02.2008 – 14 tundi lennukis

Ajaveeb

25.02.2008 – 14 tundi lennukis

Tere varahommikust Koreast! Või noh, kellele hommik, kellele juba lõuna. Siin me siis oleme, aega läks, aga kohale jõudsime. Sõit oli paras piin, võtmesõnaks ootamine, aga siin on üsna tore. Vist. Suusaradasid pole näinud. Loeme veel korra üle, kes siin on: Indrek, Kadri, mina sportlastest, määrdemehed Jaan ja Meelis ning peatreener Hillar. Kokku on sportlasi kirjas 76 meest ja 75 naist.
 

Reis oli päris tüütu. Kõik algas peale 23.veebruaril kell pool kaheksa Elvast ja lõppes kohaliku aja järgi 25. veebruaril umbes ühe ajal öösel (Eestis oli siis 24. veebruar kell 6 õhtul). Reisi esimene ots läks hästi. Elva-Tallinn-Helsingi-Oslo. Oslo lennuk pisut hilines, aga oli üsna ükskõik, kiiret ei olnud kuhugi. Oslos oli ootamise esimene etapp. Kõigepealt ootasime, et me asjad ära kaalutaks ja käest ära võetaks. Sinna läks umbes paar tundi, sest ees olid norrakad, prantslased, Kanada jpt. Tulemus – minu suur kott 30kg (koos tiimi raadiosaatjatega), relvakohver 8kg, suusakott 15kg. Kamba peale 270 kg umbes, selgelt vähe, limiit oli meil 460 või midagi taolist. Meie taga oli Siwidata, kes aegade võtmist organiseerib ja ütleme nii, et neil oli päris palju asju. Üks kast oli minust igat pidi suurem. Palju oli asju.

Ja nendest paljudest asjadest sai alguse teine ootamine. Üldiselt on lennukite puhul arvestatud, et igal inimesel on pagasisse üks suur kott, äärmisel juhul kaks. Ühesõnaga, asjad ei tahtnud lennukisse kuidagi ära mahtuda. Algne väljalend pidi olema 18:00. Reaalselt saime välja 23:00 (Norra aja järgi), ning pooled asjad olid salongi pakitud. Eks ta ole. Viimased tunnid lennujaamas üritasin ma magada, vist isegi natuke õnnestus. Ülejäänud aja lihtsalt peksime surnuks.

Lennuk oli suhteliselt väike, kitsas ja ilma õhuta. Reisi esimene osa möödus kiiresti, sest päris hea uni oli. Natuke enne vahemaandumist Novosibirskis ärkasin üles, kell oli eesti aja järgi 5, Korea aja järgi 12. Kauem ei tohtinud magada, kui ajavahet silmas pidada. Öösel oli kuidagi minu ette ilmunud ka söögikandik, millest ma küll midagi ei mäletanud. Süüa oli isegi tore.

Niisiis vahemaandumine Novosibirskis. Välja ei lastud. Vahva. Seisime vahekäigus ja üritasime venitada, viisin läbi hommikused hügieeniprotseduurid. Õhku ei olnud enam ammu ja soe oli ka. Novosibirskis veetsime peaaegu 3 tundi – kõik lennukis. Uni tikkus peale, võitlesin kuni väljalennuni, siis halastasin endale ja lubasin tunniajase uinaku. Piloot teatas, et VIIS TUNDI VEEL.

Tunni aja pärast ärkasingi üles, täpselt söögijagamise ajaks. Jaan kõrvalistmel, kes samuti maganud oli, ei jaganud mõnda aega maast ega ilmast ja süüa ka ei suutnud;) Minu oli isu enam-vähem või õigemini teadmine, et ega midagi muud lähiajal kuskilt saada ei ole. Järgmised neli tundi möödusid üsna ühes rütmis – üritasin pisut õppida, ühte üsna keerulist inglise keelset teksti lugeda, kui liiga uniseks võttis, vaatasin arvutist natuke filmi, siis jälle lugema… Vahepeal kurtsime omavahel lennuki üle, üritasime sirutada. Samuti läks meelelahutuse alla kirja erinevate magamisstiilide võrdlemine. Levinuim oli "hambad laiali". Ausõna, see oli üsna ebamugav lennuk. Kitsas, palav, umbne. Pikkamisi tuli lõpp aga lähemale ja hurraa, maandusime! Kell oli kaheksa (õhtul), 14 tundi lennukis oli tõsiasi.

Aga sellega ei olnud asi lõppenud. Kõigepealt jagati meile lennukis kolme sorti ankeete, mis pidi ära täitma – tervis, toll, immigratsioon. Kats tegi kogemata huumorit: tollilehel oli küsimus "Kas teil on pornograafilist materjali (raamatud, CD-d, pildid)?" ja Kats luges ainult lõppu "raamatud, CD-d, pildid" ning kirjutas esimese hooga "yes". Palju nalja, palju nalja. Ühesõnaga, pool tundi olime vähemalt veel lennukis, kui mitte kauem. Lõpuks lasti välja, aga ka see oli alles algus.

Tervisekontroll piirdus sellega, et andsid oma paberi käigu pealt ära, kuigi sildid olid väljas, siis karantiini ei pandud kedagi. Järgnes passikontroll ehk immigratsioon. Siin tegime strateegilise vea ja valisime kõige valema järjekorra üldse. Teised meie lennuki omad oli ammu juba läbi, pooled teisest lennukist (mis umbes 10 minutit hiljem tuli) ka, kui me ükskord asjaga ühele poole saime. Aga polnud hullu, sest järgmine üritus seisis alles ees – toll.

Seal läks isegi hõlpsalt. Näitasid relva ette, võtsid suure koti ja jalutasid koos kolmanda lipikuga läbi. Osasid puistati ka, Indrekut näiteks (mind muide puistati Tallinna lennujaamas, aga midagi kahtlast ei leitud). Ning siis võisime minna bussi juurde ootama, sest teised bussi- ja hotellikaaslased (sloveenid, soomlased, bulgaarlased) olid veel kuskil tollis. Liikuma hakkasime poole kaheteist ajal öösel ja räägiti õudus- ja hirmujutte, et Pyeongchangi on kaks tundi sõitu. Mis seal ikka…

Lennujaamas sai esimesed vihjed loodusest ja maast. Ilm oli külm, selge miinus. Hea. Puudest olid ümberringi männid või vähemalt meenutasid mände. Rohkem ei näinud, pime oli. Buss oli uhke, telekas oli nii suur, et paljudel eestlastel pole kodus ka sellist. Ühest kanalist jooksis vist kohalik "Vaprad ja ilusad". Ühest kanalist oli ka mingi ingliskeelne film/seriaal, aga eriti ma seda ei jälginud. Sõidu ajal nägime ka merd! Yangyang, kus me maandusime, on idarannikul, Gangwon-do provintsis, umbes 100km Pyeongchangist kirdes. Ja mingil hetkel oli tee ääres meri. Lained, suured lained. Kuigi oli üsna pime, oli üht-teist siiski näha. Vahepeal olid ka kaljud ning siis võis näha, kuidas laine murdub ja… Ühesõnaga, nagu väljamaa filmides. Ah, hiidlane ja meri, jätame selle jutu;)

Edasi oli üldiselt pime. Umbes tunniga jõudsime siiski hotelli ja esmamulje oli uhke. Suur ja hele. Tegime kiire õhtusöögi (öösöögi). Igaks juhuks keskendusin tuttavatele asjadele, eksootikat esialgu ei puutunud. Ja väga suurt söögiisu ei olnudki. Ning siis pesema ja magama. Vannituba oli uhke, tuba ise igati normaalne, tavaline. Aga 14 tunniga lennukis jõuad hakata kõrgelt hindama pesemisvõimalust ja voodit. Avastasime toas veel interneti, saatsin Priidule paar sõna, et olen elus ja terve ja head ööd. Kell oli pool kaks öösel, eestis pool seitse õhtul. Reis oli kestnud 35 tundi.

Nüüd on hommik. Magasime üheksani, oleks kauemgi maganud. Käisime ka jooksmas ja meie elame küll keset tühermaad. Nägime viite koera ja kolme inimest. Autosid rohkem. Peamiselt on siin mägade vahel põllud ja kasvuhooned. Nime poolest jõudsime välja ka Odaesani rahvusparki ja lähedal peaks olema botaanikaaed. Eks jõuab uurida. Pärast lõunat läheme staadionile, vaatame, mis seal on.

Pildid: vaade meie rõdult, vaade poiste rõdult, hotell altvaates, peitepilt "mis on pildil valesti?".
Image
Image
Image
Image

3 thoughts on 25.02.2008 – 14 tundi lennukis

  1. jälle lipp tagurpidi.
    siin eestimaal oli ka kohti kus eile sellist asja näha võis.
    mõnusat olemist ja võistluseks edu !

Comments are closed.