26.06.2010 – Vedru väljas?

Ajaveeb

26.06.2010 – Vedru väljas?

Piisab ainult paar korda rutiini üle kurta, kui kohe hakkab juhtuma. Kõigepealt andis otsad minu relva lööknõel, siis oli meil tükk tegu, et kuskilt mõni uus hankida ning see ära vahetada. Järgnevalt läksime ühe treeninguga pisut hoogu ning nüüd on laagri eelviimasel päeval kumm üsna tühi.

 
Tegelikult ma teadsin, et see lööknõel (mitte relva-asjatundjatele – see on see asi, mis paneb padruni pauku tegema. Inglise keeles on asja nimi “firing pin”, kui keegi guugeldada tahab) läheb, ma lihtsalt lootsin, et mitte praegu. Aga polnud hullu – ühel õhtul läks puru, järgmiseks õhtuks leidis Kristjan ühe oma varudest ning saime kätte… ja siis veetsime ikka tunde seda vahetades. Luku lahti võtmine on võrdlemisi lihtne, eriti kui lööknõel parajasti pooleks on. Seejärel oli tükk aega nuputamist, kuidas see nüüd terve lööknõelaga kokku tagasi panna. Aga see oli rohkem selline huvitav pusle-ülesanne, peatakistuseks osutus aga üks lihtne vedru. No ei lasknud ennast ära väänata! Tegelikult on selleks olemas spetsiaalne võti, mida meil aga loomulikult ei olnud jaanipäevasel Otepääl kuskilt võtta. Vaeva me nägime selle vedruga, proovisime küll hea, küll kurjaga, peamiseks abivahendiks olid kahvlid, võtsime oma kümmenkond korda lukku uuesti lahti ja panime jälle kokku. Lõpuks osutus taaskord hommik õhtust targemaks ning neljal käel ja kahe kahvli kaasabil õnnestus vedru paika väänata. Nüüd toimib relv jälle nagu uus. Päris uut pole siiani kätte saanud, ootab teine Tartus Tallinnast saabuvaid pabereid;)
Kuigi jaaniõhtu möödus rahulikult, oli siiski jaanipäev iseenesest kavandatud selliseks kergemaks päevaks. Hommikul pannkoogid ja puhkus, õhtul kergelt rattaga Vitipallu (45min), seal kergelt neljapäevakul metsajooksu (1h) ja kergelt rattaga tagasi (45min). Meeldiv sportlik õhtupoolik – võtsime mõned sõbrad ka punti. Reaalsuses ilmnesid plaanis aga mõningad vead. Kõigepealt osutus Vitipalu Otepääst märksa kaugemal olevaks, isegi allamäge ja grupis (minu kohta) kiirelt sõites kulus kohalejõudmiseks 50 minutit. Hää küll, see 5 minutit ette või taha. Hoopis ulatuslikuma nihke tekitas plaanidesse aga Vitipalu mets. Mina kui metsajooksu kohapealt jätkuvalt vigane ja üleüldse suurte Vitipalu eksimiskogemustega nõrk naisterahvas planeerisin endale suvalise raja, mida oleks võimalik ka lõigata. Lõigata tuli, lõpuks läbisin linnulennult 4km raja tunni ajaga… Enda vabanduseks pean muidugi ütlema, et ega ma metsa vahel oluliselt ei jooksnud, esimese kilomeetri ragistamiseks kulus ~20 minutit. Edasi tempo tõusis;) Mehed seevastu läksid hurraaga metsa – ning tulid sealt ikka üle pooleteise tunni pärast, kusjuures oli päris kõvasti joostud. Väga huvitav rada oli, tõepoolest, aga tagasisõit kujunes küllaltki raskeks;) Minul polnud suurt häda midagi, ma sain peaaegu tund aega passida ja sääski sööta, ainult kõht hakkas tühjaks minema, aga pikema raja poistel läks kohati raskeks – lõppkokkuvõttes tuli neil peaaegu 4-tunnine “sportlik õhtupoolik”!
Samas ega endalgi midagi väga hõisata ole, tegelikult hakkab juba väike väsimus tulema. Ilmneb see siin ja seal, küll on lihased valusad, küll ei taha märgid kukkuda… Minu laskmine on täpselt sellises seisus, et võin lasta kas kiirelt või täpselt, mõlemad korraga ei tule alati välja. Vahel tulevad, püsti rohkem kui lamades. Aga eks ma harjutan. Kiirelt lastes hakkavad loodetavasti märgid iga korraga paremini kukkuma ja täpselt lastes lähen iga korraga kiiremaks, kuni lõpuks jõuamegi keskpõrandale kokku. Vähemalt teooria on selline;)
Homne päev vaja veel üle elada, siis tuleb kauaoodatud puhkenädal. Mina loodan selle ajaga oma relva asjad korda ajada ning Leeduski ära käia, samuti ootab meid ees üks pulmapidu.