27.12.2011 – Akusid laadimas

Ajaveeb

27.12.2011 – Akusid laadimas

 

Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et alustavad kella 10 paiku hommikul ühistreeningut eesmärgiga endiselt seda pisikest 950m rajalõiku ummistada.

 

 

Need kaks-kolm päeva, mis jõulude paiku pisut tavapärasest vaiksemad on, veetsime traditsiooniliselt Eveli vanemate juures Hiiumaal. Ja otse loomulikult maiustasime verivorsti ja piparkookidega. Oma 6 aasta kogemuse põhjal olen seal kahel korral lund näinud. Kui lund on olnud, siis seda on olnud rohkelt. Mõned aastad tagasi uskusin, et see. mis Hiiumaal suusatamise ja kohalike suusaradade kohta räägitakse, on puhas müüt, aga paar viimast talve on tõestanud, et tõepoolest on hetki, mil seal on võimalik väga edumeelselt suusatada. Sellel aastal oli loomulikult tavatult soe ja tuuline, mis aga omakorda pakkus silmailu merele vaadates. Treeningud olid kerged ja enamjaolt taastava iseloomuga – jooksuotsad koos mõningase jõuvõimlemisega. Olime valmis kiirelt reageerima ja suuna Otepääle võtma, juhuks kui 27-28 dets toimuma pidanud Eesti Meistrivõistlused oleksid siiski kuidagi maha peetud.

Nüüd on aga teada, et Eestikad on määramatuks ajaks edasi lükatud. Ei ole muud, kui võtta pilk juba uude aastasse. Ei ole kahjuks veel täit selgust, kus järgmisena joonel olen. Kas MK või IBU Cup. Peatreeneri tegemised ja tähelepanu on endiselt minust kaarega mööda läinud/käinud ja mis otsused sealt poolt tulevad, on ettearvamatu.

 

Kui vaadata tagasi vanasse aastasse ja käimasoleva hooaja kulgemisele, siis võin mõõdukalt rahul olla oma IBU Cupi esitlustega Ridnaunis ja Obertillachis. 16. koht distantsis ja 25. koht sprindis olid kindlasti korralikud sooritused, kuid mõlemal korral jääb sisimas pisut kripeldama. Ma ei oska selget põhjust välja tuua, miks sõidukiirus mu ootusi päris täpselt täitnud ei ole. Vaimusilmas olen soovinud 10km distantsil 30 sekundi jagu nobedam olla, aga alati ei ole paljast soovimisest piisanud. Laskmine see vastu on olnud justkui Ameerika mägedel – kord olen olnud „kõva käbi“ e väga hea, aga paraku on ka „segaseid“ sisse tulnud, millega mitte ei saa rahul olla. Siiski tundub, et Asko plaanid ja drill on vaikselt kinnistuma hakanud ja on lootust heal päeval täpselt lasta. Oleme korduvalt Eveliga mõelnud, et mis võiks olla sellise keskpärase sõidu põhjus, aga ei ole suutnud kindlat põhjust välja peilida. Iseenesest ei ole olnud midagi hullu, aga maksimalistina tahan paremat. Usun, et ettevalmistus on olnud selline, mille pealt võin loota kobedamaid sõitte. Üks võimalus on, et üksi treenimine ja enda tõestamine ning vägikaika vedu peatreeneriga neelab lihtsalt nii palju energiat, et suusarajale jääb teist väga vähe alles. Aga ma (me) ei saa teisiti – aega ei ole enam nii palju jäänud tippsportlasena radadel olla, et võiksime lihtsalt kellegi armu peale loota. Proovime teha nii hästi kui oskame.

Muide, jõuluvana tõi mulle Jaan Taltsi raamatu „Tahtmine“, kus selgub tõenäoliselt minu sõidukiiruse edu valem – tuleb veel rohkem tööd teha ja vaeva näha. Jaan ütleb oma raamatus:“tööd tuleb alati teha rohkem, kui selle eest tasu saad“.