28.01.2008 – Ridnaun

Laupäeval jõudsime siia ilusti kohale. Hotell on siin tore, söögid head, lund palju, ilmad ilusad, rajad head ja konkurendid tugevad – Saksa mehed, Vene naised, Ðveits, Slovakkia. Võib-olla on suure hotelli hämarates tunnelites mõni koondis veel, siin ei tea kunagi… Ühte itaalia tüdrukut nägin vist rajal peal.

Tegelikult on lood aga halvad. Mina suutsin peaaegu kodusoleku üle elada ja siis viimasel õhtul hankisin endale nohu. Ja korraliku nohu. Laupäeval, sõidupäeval, oli ikka üsna kehva enesetunne. Reisimine, vähene magamine, nohu… Proovige tõsise nohuga lennukiga sõita, ei ole meeldiv. Kõrvad olid pidevalt lukus. Samas mis ikka kurta, magada sai rahulikult, sest midagi ei kuulnud, mis ümberringi toimus. Pühapäeval trenni ei läinud, kuigi oli juba parem tunne. Palavikku ei ole olnud. Täna oli veel parem, käisin hommikul jalutamas ja õhtul jõusaalis, aga kerge nohu on ikkagi. Vaatame, mis homme saab.

Ma ei oska nüüd öelda, mida see MMi jaoks tähendab. Kui homme olen veel paremas toonuses ja põhipõdemine jääb seega kahe päeva peale, ei tohiks teoorias midagi hullu olla. Kui aga jääb mingi asi pikemaks ajaks sisse vinduma, siis ei ole head nahka loota. Eelmise aasta aastavahetuse haigusest tulin ma välja peaaegu kuu aega… Siis lõi küll korraks ka palaviku üles ja enesetunne oli umbes nädala jagu või kauem nõrk. Vaatame, mis juhtuma hakkab. Põhiline on see, et üle ei pingutaks, trennis tuleb alguses väga rahulikult võtta. Kui kiirendama hakata, siis alles kunagi laagri lõpus ja mitte mingil juhul enne, kui enesetunne (nina, kurk, pulsid) täiesti korras on. Praegu elame päev korraga. Muidugi on mul olnud ka juhus, kus olin kaks päeva 38 palavikuga siruli ja kolme päeva pärast panin sellise sõidu, et hoia ja keela. Vaatame…

Moraalselt pean ma muidugi valmis olema ka selleks, et MM jääb sellel aastal täitsa ära või vähemalt läheb aia taha. Mitte et ma seda tahaks. Ma jätkuvalt loodan, et saan paari päevaga terveks nagu purikas ja praegu ma teen selle nimel kõik, mis ma oskan. Aga ma pean selle võimalusega arvestama. See on muidugi valus, aga üllatavalt vähe. Sest see ei ole minu jaoks viimane MM, neid tuleb veel ja sellel aastal poleks niikuinii veel minu kord. Nii et ma võin oodata. Pealegi on tagataskus varuvariant – kui MM läheb metsa, siis on kohe pärast seda Tsehhis EM. Aga hetkel ma siiski valmistun MMiks. Mitte päris nii nagu mõeldud oli, aga siiski valmistun.

Priiduga on seis ausalt öeldes veel hullem. Tema oskas haigeks jääda päev enne minu kojutulekut ehk eelmisel pühapäeval ja nüüd on siis nädala põdenud. Alguses oli palavik, nüüd on lihtsalt nohu, köha, kurk valus. Treeningpaus – nädal. Kui homme on enesetunne parem, tuleb ka suuskadega jalutama. Täitsa ausalt öeldes: MMilt ei ole midagi head oodata. Kui ta ka saab terveks, siis sellise ettevalmistusega ei ole võimalik meeste hulgas suurt midagi ära teha. Normaalsed sõidud on isegi võimalikud, kui tuleb hea laskmine ja hea enesetunne, aga erilist lennukust ei ole oodata. Aga temaga on ka samamoodi – ootame, vaatame, elame päeva korraga, aga kaks aastat ette mõeldes.

Ja selle hetkega ma keelan ära kõik spekulatsioonid teemal "Kas Priit on süüdi, et mina haige olen". Tema üritas minust eemale hoida, magas elutoas diivanil, mina üritasin immuunsüsteemi pidevalt ärksana hoida – aga kui peab haigeks jääma, siis peab jääma, sama hästi võisin ma selle viiruse kuskilt Tartu pealt üles korjata. Koolist, raamatukogust, poodidest. Võib-olla poleks üldse pidanud koju tulema ja kogu aeg siin metsas olema. Võib-olla. Igal juhul mina teda mingil juhul ei süüdista ja nagu eespool öeldud – see pole niikuinii minu MM ja ma ikka kavatsen kunagi jõuda sinna tasemele, et keegi ei pane tähelegi, et ma olen kunagi olnud 20, 30 või 40. Praegune olukord oleks katastroof juhul, kui oleks loota medaleid.

Sellised mitte just parimad uudised siis siitpoolt. Teised on õnneks terved ja me üritame mitte nende poole hingata (sabotaažimõtted – läheme köhime konkurentidele?). Indrek olevat täna küll trennis üsna õnnetult kukkunud, aga elus-terve, lihtsalt mõni koht sai natuke põrutada.

Müncheni lennujaamas on mul nüüd aga vähemalt käpp sees, seesama passikontrollimees, kes mind eelmine kord riigist välja lasi ("Sa oled laskesuusataja?"), lasi seekord riiki sisse tagasi. Vestlesime taas;)

MMini on 11 päeva.