…ja enamasti ei võitnud. Ühesõnaga, huvitav eksperiment selja taga ja täiesti elus. Kolme päeva 5 starti, kokku ~38km. Kõige raskemad olid esimene ja viimane start, aga need olid ka kõige pikemad. Tulemused olid sellised nagu nad olid, laskesuusatamises olid üsna ebahuvitavad, aga see-eest õpetlikud võistlused. Murdmaa oli huvitavam.
Loodetavast tõin pisut elevust noorte peamiselt noorte tüdrukute omavahelisse võitlusesse, päris-sportlaste vastu ei olnud mul üldiselt midagi teha. Aga noortel oli minuga pusimist küll. Isegi klassikasprindis, kus ma juba ennevanasti erakordselt halvasti sõitsin ja ka nüüd küll, tehnika, taktika ja kordinatsiooniga hädas olin, oli minu veerandfinaal ainus, kus mingi heitlus käis. Lõpusspurdis sain haledalt ära (need klassikakepid on nii lühikesed! Ja maa oli ka külmand ja kärss kärnas), aga vähemalt tütarlapselt, kes B-finaali kinni pani. Sprindid mulle tegelikult meeldivad, äge on seal pundis rapsida.
Reedeses 10 vabas esinesin vabakutselise jänesena. Erialast jõudu polnud ollagi, tõusudest üles ei saanud, aga siledaid võis sõita küll. Ühe Tartu tüdrukuga olin viimasel ringil püsti hädas – siledal saad eest ära, tõusul püüab mind jälle kinni. Üldiselt oli positiivne, Katsile kaotasin stabiilselt 25+25+25, teistele tüdrukutele pakkusin viimasel ringi konkurentsi. Esimesel seisin ilmselt koha peal. Aga tore oli ja väsitas päris ära.
Tänane suusavahetus oli ka lõbus. Meenutame taaskord, et ma klassikat sõita ei oska, viimane klassikavõistlus oli kuskil aasta 2002 kanti ja isegi siis olin ma uisuga võrreldes silmnähtavalt aeglane. Igal juhul pandi stardist hooga minema ja esimese tõus lõpuks olin küpse. Õnneks suusad libisesid, tõukamine läks mul suure rabelemisega meelest ära ja nii ma siis kulgesin – tõusul jäin maha, laskumistel libisesin tuulde. Aga muidu on klassika tore. Elu esimene suusavahetus läks küll aeglaselt, aga see-eest ebakindlalt. Uisu peale saades oli kohe inimese moodi tunne, kuigi sellest staadioni tõusust hakkas juba piisama. Reedel võtsin seda 6 korda, laupäeval 5 (+2 sprindiringil poolikuna) ja pühapäeval veel 4. Püüdsin eessõitjad kinni ja Heidi Rajuga oli mul reedest üks 0,2 sekundi arve õiendada. Natuke testisin vahepeal, maha jääda ta igal juhul ei kavatsenud. Teised jäid küll. Ühesõnaga valmistusin teisel ringil passimiseks, võtsin hoo maha, aga kui ta mulle siis natuke enne Hobuseraua viimast nukki “Hei” ütles, panin ajama. Ja kujuta pilti, saingi vahe sisse. Hing oli küll paelaga kaelas ja hirm nahas, kas ma ikka lõpuni vastu pean, sest ega ta ründas tagant hoolega, aga õnneks tuli lõpujoon ka vastu. Ei, tore oli.
Oli tore sportlik nädalavahetus. Hea oli vaadata, et nii mõnelgi noorel murdmaatüdrukul on kõvasti võitlejahinge ja et laskesuusatajad jätkuvalt külma ei karda. Teiselt poolt on kindel ka see, et kiiresti sõitmiseks on vaja trenni teha – eriti minul. Aga võistelda oli sellegipoolest tore. Neljapäeval siis Holmenkollen.