Ühes asjas olin ma täna kõige kõvem – trahviringide sõitmises. Naistest ei olnud kellelgi mulle midagi vastu panna, meestes suutis ainult Wolf samaga vastata. Ühesõnaga oli täna selline päev. Vähemalt lastakse pühapäeval jälitusse. Priit oli pisut tublim, aga naaaaatuke jäi ikka sellest punktist puudu. Ja paljud suusatajad saavad uhkustada Armeenia
Homme (eesti aja mõistes vist juba täna) teeme elu esimesed võistlusstardid Ameerika Ühendriikides. Minul on pääs jälitusse garanteeritud, sest osavõtjaid on alla 60 ning Daniilil ja “teisel” Priidul on ka hooaja parim koht automaatselt olemas. Võrreldes Rõbinskiga on siin võistlejaid muidugi nagu murdu. Peamiselt on puudu Aasia riigid, aga mitte
Näe, ei läinud kahte päevagi ja juba kohal. Elus ja terved. Esmamulje Ameerikast on väga kiirteepõhine – palju autosid, ummikud, lumi. New Yorgi öise silueti nägime ära, aga üldiselt domineerib kõigi muljete üle äraistutud tagumik ja “jet lag”. Reisi algus läks libedalt. Tallinas läks check-inis muidugi pikalt, sest suusad
Kui kellelgi oleks mõni tund või päev aega üle, ma heameelega võtaks endale. Ma vist olen seda küll korduvalt rääkinud, aga ega topelt (mitmekordselt) ei kärise – puhkenädalad on need kõige hullemad. Laagris ja võistlustel oled lihtsalt rutiinis sees ja teed omi asju. Kodus on seda sebimist ikka erakordselt palju
Varem tundus mass mulle alati ühe täiesti võimatu võistlusena – lühidalt öeldes sõita ei jõua ja pihta ei saa. Eilne päev aga polnud sugugi paha. Kaks trahvi (parim massi laskmine minu ajaloos), sõidu kaotus 1:06 (vaevalt ei see väiksem olnud on, 10km peal on küll rekord ~50sek) ja 13.koht 1:08
Selle hooaja 9. ja 10. kohaga olen täitnud Saksa koondise normi Hantõ MMiks (1xtop 8 või 2xtop 15). Pole paha. Üldse oli eile hea päev. Tiirus oli küll tuul, aga võtsin asja võrdlemisi ettevaatlikult ning märgid kukkusid. Suusarajal päris ei lennanud, aga häbenemiseks pole ka põhjust – sellel hooajal pole
Kümnendat korda olen juba Anterselvas Maailma karikal. Küll see aeg alles lendab! Palju on muutunud, aga põhiasjad on ikkagi jäänud samaks. Sporthotel Wildgall, mis sellel aastal rahvaste sõprust propageerib (Eesti-Läti-Leedu, Valgevene, Ukraina, Kasahstan, kaugeid sõpru esindavad hiinlased). Rajad on aastatega pisut muutunud, staadionit on uhkemaks ehitatud, aga mäed on siiski
Mul ei oleks absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui ma oleks MK-sarja üks kiiremaid sõitjad. Reaalselt olen ma parematel päevadel top 20 sees, kehvematel aga 60. koha kandis. Sprindi kaotus jääb vahemikku 1:10-1:50. Järgnev kirjatükk püüab põhjuseid lahata. Treenimisest olen juba kirjutanud ühe pika ja segase jutu. Järgnev jutt on eelkõige
Ilm oli eile ilus – või noh, vähemalt vihma ei sadanud. Eriti. Suusatada võis ka üsna nobedalt, kuigi rada oli üldiselt pehmem kui individuaali ajal ja enda enesetunne polnud kõige parem. Aga laskmine, kurivaim! Polegi ammu võistlustel ühes tiirus kolme trahvi lasknud, sellest hooajast nagu ei tulegi ette. Aga juhtub
Ilm oli muidugi huvitav. Vihma ladistas hommikust saadik ja võibolla varemgi, aga siis ma lihtsalt magasin. 10-minutilisel jalutuskäigul said püksid läbimärjaks. Hommikune meeste treening jäeti ära, et naistel ikka oleks veel millegi peal võistelda. Ilmselgelt oli see vesi minu veskile, sest rada jäi vähemalt siledamatel lõikudel kõvaks ning jäiseks ning