Mis ma ütlesin, et talv on käes? Neljapäevaõhtune Tallinn võttis meid vastu hirmsa tuule(lennuk vibas maandumisel kõvasti), mittekäivituva auto ja kohatiste lumehelvestega. Reede möödus Tallinnas sebides, sadas praktiliselt kõike, õhtul Elva poole sõites oli Kesk-Eestis konkreetselt lumi maas! Et lennuk läks Münchenist alles õhtul, siis viimasel päeval mängisime Ramsaus veel
Viimased päevad on olnud teistsugused. Kuskil on toimunud mingi murrang ning nüüd on ilmselgelt õhus tunda talve ning võistlushooaja vääramatut lähenemist. Esimese IBU karikani on jäänud alla seitsme nädala. Isegi ilmad on olnud talvised, hommikuti on härmatis maas. Päike paistab, aga õhk on külm. Üleval on paras jääväli, meie
Ülehomme on puhkepäev, hurraa! Viis treenigpäeva tehtud, neli päeva oleme järjest üleval suusatamas käinud. Lihased on valusad, söök ja uni maitsevad hästi – treeninglaager vist. Ilmadega on praeguseni üsna vedanud, vähemalt suusatamise mõttes. Kaks päeva oli selline ilm, et hommikul ärgates tundus õues paras lörr olevat. Bussiga üles sõites
Ja ei läinudki pikalt aega, kui jõudsimegi tagasi Ramsausse. Vahepealsed päevad läksid ikka väga kiiresti, sebimist oli omajagu, teisipäevast neljapäevani ei maganud ühelgi hommikul seitsmeni, kolmapäeval algas hommikune treening näiteks 8:30 ja seda Otepääl;) Eile oli reisipäev, mina ja Priit tulime lennnuki ja rongi komboga. Tegelikult on nii
Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest. Minu võistluste kohta on võiks öelda “tulin, nägin, võitsin”. Teistel ei olnud isegi mitte võimalust… Kui, siis
Homsetel Eesti meistrikatel on peamine eesmärk tavapärane – lasta täpselt ning sõita kiiresti. Ilmselgelt pole septemberis mingit tippvormi ei sõidu ega laskmise poolt just oodata, rohkem on see selline tubli töölooma õitseaeg ning keha (ja pea) võivad võistlemisest päris paraja šoki saada. Vast saab ikka mõnedele märkidele pihta ning poole
17 päeva esimest Ramsau laagrit on läbi. 10 päeva pärast tagasi. Vahepealsesse aega jäävad lisaks muudele asjatoimetustele ka Eesti meistrivõistlused suvebiathlonis (rullidelt), mis on ühtlasi ka koondise katsevõistlusteks MK-sarja kohtadele (mida sel aastal on 3+3). Viimane suusatreening Ramsaus kujunes… huvitavaks. Ei, suusatreening ise läks hästi, öösel oli kõvasti lund tulnud
Ramsau võib küll tunduda idüllilise mägikülana, kuid tegelikult olen viimastel päevadel avastanud siin mitmeid salakavalaid vandenõusid. Esimene vandenõu ei olnud suunatud küll otseselt meie, vaid pigem murdmaakoondise vastu. Kõik see aeg, mis nad siin olid, oli liustik praktiliselt tühi. Nende viimasel treeningpäeval oli näha mõningaid tðehhe ja itaallasi, aga
Ma arvan, et omletil võib olla umbes sama tunne kui mul praegu. Kõigepealt klopitakse sind täiesti läbi – no ikka korralikult pehmeks ja segamini – ja seejärel küpsetatakse ära… Ma ei oska nüüd öelda, kas omeletil valus ka on, aga mul küll on. Kaks kolmandikku laagrist on läbi ning
Viimaste päevade lehtedes on aktiivselt lahatud ka teemat miks meie oleme Askoga Ramsaus, samas kui peatreener Maris Cakars juhendab sportlasi Otepääl. Et kõik ikka otse allikast tuleks, räägin ise oma sõnadega loo ära. Kõigepealt – Maris on koondise peatreener, meie aksepteerime teda täielikult ja tema on meie tegemistest teadlik