Tegelikult olen ma juba ammu tahtnud kirjutada, aga tehnilised probleemid hoidsid tagasi. Aga kuna hetkel näha pole, et need iga hetk lahenemas oleks, panen oma viimase aja saavutused kirja. Treenimisega olen alustanud. Ühel päeval sai rattaga Tartus käidud, mõned korrad on jõusaali külastatud, tiirus laskmas käidud, jooksumaratonil osavõtjaid oma matka
Mina loen igal juhul treeninghooaja avatuks – täna hommikul käisin laskmas ja puhtjuhuslikult läks nii, et õhtul sõitsin rulle ka.Muidu tegelen aktiivselt igasugu asjadega. Peamiselt lahtiste otsade sõlmimisega. Hooaja kondikava on valmis, aga detailid on alles täpsustamisel.
Viimatisest Ardu Xdreamist viis aastat tagasi mul eriti positiivseid emotsioone ei olnud, sest tookord ma üldse ei jõudnud midagi teha – viimasele alale ehk kanuusse jõudes olin juba selles staadiumis, et kastsin lihtsalt aeru vees märjaks. Sellest hoolimata ja suuresti tänu kiirele puzzlepanekule me mingi imenipiga tookord võitsime. Aga ma
Mina mõtlesin juba 5. aprillil, et mulle selleks aastaks suusatamisest aitab. Aga võta näpust! Kui Peeter ja sõbrad 15. aprill suusakrossile kutsusid, olime Priiduga kohal nagu viis kopikat. Päris äge oli. Peeter pajatab ise pikemalt sprindiblogis, mina piirdun nentimisega, et hüpata oli väga tore, aga mul massi nii vähe ja
Põhimõtteliselt läks hooaeg ikkagi aia taha. Hooaja eel eesmärgiks seatud MK-kokkuvõtte 25. kohast jäi ikka väga palju puudu, MM läks eriti metsa ning ainsat lohutust pakuvad Anterselva 6. koht, Vancouveri 11. koht ning paar head jälitust. Toon siinkohal ära kaks graafikut – tulemuste, lasketabavuse ja kaotusprotsendi kohta kahel viimasel hooajal.
Hooaja viimane võistlus oli… sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada. Pealelaskmine oli juba selline imelik. Sellised suured vead olid sees, mida
Järjekordselt on loo moraaliks see, et kui vähem trahve lasta, saaks parema koha. Need trahviringid olid eile ikka eriti rasked – rajal oli lumi kinni sõidetud ja läikis, trahviringid (ja finishisirge) olid nagu märg vatt. Pärast 300m seal ei olnud viimane ring enam üldse lihtne. Üldiselt läks kõik päris hästi
Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid. Üldiselt on siin nagu Venemaal. Talv täies hiilguses, kondentspiim , miilits ja karvamütsid… Tuleb tunnistada, et minu
Üldiselt polnud päeval väga viga. Nagu lubatud oli, läksin täna võitlema ning üritasin kiiresti sõita ja täpselt lasta. Tuli välja ka. Hea laskmine, hea sõit. Oleks algpositsioon natuke parem olnud, oleks ka lõppkoht kobedam tulnud. Ilm oli muidugi ropp. Vihm, lörts, lumi – koos ja kordamööda. Aga vähemalt ei olnud
Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul… Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse. Ääretult naljakas võistlus. Ausalt öelda – mul ei ole nii kerget sprinti sellel aastal olnudki. Põhimõtteliselt sõitsin täiesti rahulikult, isegi jalg ei