Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;) Suusarada on jõhker. Vähemalt on ta seda olnud viimased kaks päeva, kui ilm on teinud kõik, et suusad jumala eest ei libiseks ja rada
Eelnevates juttudes olnud vihjed psühholoogilisele treeningule ei viitanud millelegi muule, kui Peep Vainu koolitusele "Saavutama õppimine". 3-5. märts olime Priiduga mõlemad seal, mina lausa teist korda. Esimene kord oli 2006 mais. Mida ja kuidas seal tehakse, seda võivad kõik ise koolituse tutvustusest lugeda. Või raamatust "Kõige tähtsam küsimus". Ma panen
Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks. Üldiselt oli väga raske võistlus. Ükskõik palju ma tahan või üritan, et ole "purakat" sees, kui klassikuid tsiteerida;) Mingis oma
Peaaegu. Peaaegu oleks lasknud nulli ja peaaegu oleks kümne hulka saanud. Kurat, kõrgele olen enda lati ikkagi seadnud;) Ei, tegelikult olen rahul. 19 esimest lasku lasksin pihta – seda olen elus suutnud vaid kahel korral veel ning saavutasin hooaja teise tulemuse. Hommikune staadion tervitas meid 14 miinuskraadi ja tõusva päikesega.
Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga. Sõit oli tavapärane. Soojenduseks ei tahetud Tallinnas lennuki peale lasta, aga edasine läks harjunud rada. Marsruut Tallinn-Helsingi-London-Vancouver ja sealt edasi bussiga Squamishisse. Lennureis ei olnudki eriti hull. Paar seriaali, üks
Päevad on läinud märkamatult mööda ja taas kord pühin kodumaa tolmu jalgadelt, ees ootab esmakordne reis üle Atlandi ookeani – sihtpunktiks Whistler Olympic Park, Vancouver, Kanada. Majanduslikel põhjustel läheme vähendatud koondisega – kaks sportlast: mina ja Martten; treener ja määrdemees. Mõned teised lähevad samal ajal Ridnauni IBU Karikale ja tulevad
Aklimatiseerumine käib oma halvimas tähenduses – väsimus, uimasus, tappev uni kell 5-6 õhtul, unepuudus öösel. Vuhh, vastik. Ja kõige selle pealt oli vaja minna Eesti meistritiitli jahile. Lohutas see, et ka teised olid just teiselt poolt maakera tulnud. Esimene päev ehk reedel oli kavas mass ja ühtlasi oli see ka
Sportlane minus ütleb, et elu sees ei lähe sinna tagasi. Pikk reis, ebameeldivad suusarajad, tuuline ja vastik tiir… Ei kutsu, ausõna, sõitke ise, kui tahate. Turist minus mõtleb, et tegelikult oleks päris huvitav veel korra minna – omapärane oli. Eelmisel aastal mulle üldse seal ei meeldinud. Kõik oli ühtlaselt porikarva
Nüüd siis näitasin endale, et ka lamades on võimalik nulli lasta;) Tegelikult tegi naiskond hea võistluse. Kolm esimest vahetust olid ulmelised – lamades kõik nulliga ja püsti kamba peale 3 varu, millest enamus jääb minu õlgadele. Selleks ajaks olime kõige paremini lasknud naiskond. Janal kahjuks nii hästi enam ei läinud,
Ma ei saa ainult sellest aru, miks ei saanud individuaalvõistlustel sellist püstitiiru tehtud? Muidu oli enam-vähem võistlus, läksin panema, aga kahjuks panin ennast kolmandaks ringiks täitsa kinni. Koht oli tegelikult võimetekohane. Enne starti oli tuim tunne. Peamiselt ikka masendus. Järgmisena see tunne, et lähen ja panen, ükskõik, mis sellest siis