Teravaid elamusi Xdreamilt

Ajaveeb

Teravaid elamusi Xdreamilt

Kõik algas sellest, et laupäeva hommikul nii kahe ajal ilmnes, et ratta tagukumm on tühi mis tühi. Kiire kummivahetus ja kurjajuure – klaasikillu – eemaldamine väliskummist ja tundus, et kõik läheb hästi. Ettevalmistus, start, kõik sujus.

Esimene jooks tuttavas Apoka metsas. Tempo võeti kohe muidugi üles, aga see lühike jooks polnud midagi. Kanuusse. Kanuus pole me kunagi just kõige teravamad pliiatsid olnud ja nii ka seekord. Vahepeal suutsime koguni 26 positsioonile langeda. Ühe kavala etapiga, kus ma pikalt mööda heinamaad vööni nõgestes ja muus joosta sain. Asja nöök oli selles, et tagasitulles oli juba suur maantee ette joostud ja kui esmaspäeval käisin rulli sõitmas, siis oli näha, et vähemalt üks heinamaa oli ära niidetud;) Lõpp läks aga jälle ülesmäge ja ujumiseks olime taas heas pundis. Kuigi mulle tundus, et ma ei liigu üldse edasi, osutus seliliujumise taktika ootamatult kiireks ja ujusime välja lausa kuuenda aja. Mehed said mind kaldal küll pikalt oodata, nii et meisterujujad vist:D

Kiire jooks staadionile tagasi, vahepealse mädasoo ületamise ja suure vedamisega selles kahtlases kraavikäänaku punktis. Oli au suur punt, sealhulgas Sixten, punkti juhatada. Pime kana leiab ka vahel tera.

Enne ratast riidevahetus, esimene söök ja juba tuttavasse esimesse punkti. Edasi läks ka libedalt, kui paar rulliraja tõusu välja arvata. Hobusemäele saime rattaid väga järsust kohast üles vedada. Rattavedu nr.1. Ja endalegi ootamatult olime tõusnud teisele kohale (mida me tol hetkel muidugi ei teadnud, pigem eeldasime kohta kuskil esikümne-esikuue piiril).

Ja siis tuli see kurikuulus "juhtum ärritatud maaomanikuga". Olen pikalt mõelnud, mis tegelikult juhtus. Ütleme nii, et esines mõlema poole ülereageerimist. Kõigepealt siis kirjeldus. Sõitsime üsna hea tempoga punkti poole, kui ühel põlluteel tuleb vastu dziip. Tõmbame ilusti paremale tee äärde. Tema samas suunas lausa poolenisti põllule. Mõtleme, et vaata kui tore, laseb meid ilusti mööda ja võtame vasakule. Mille peale tema keerab meile risti ette. Jääme täielikus hämmingus seisma ja üritame asuda läbirääkimistele. Ei õnnestu, selle asemel laseb ta oma suurel punasel autol tagasratta nii ringi käima, et kive lendab. Hetkeks õnnestus mul näha tema nägu, kus valitseb klaasistunud pilk. Ning seejärel võtab ta suuna meie poole. Nende kahe- pilk ja minu poole teel olev auto – koosmõju on mulle liig ning tutvun kahe uue emotsiooniga: paanika ja hüsteeria. Ei taipa muud teha kui ratas kõrvale visata ja kõva häälega nutta. Ma tean, mida teha kurjade koertega. Mul on kogemusi hooletute autojuhtide pärast teelt välja sõitmisega. Aga puhta pahatahtlikkusega niivõrd agressiivsel kujul pole kokku puutunud. Ma pole harjunud, et mind rünnatakse niivõrd ebavõrdsete jõududega (mina oma 50 kilo ja rattaga vs 100-kilone mees autoga). Mul hakkab teinekord juba kõvema hääle peale hirm. Ma saan aru ka, et ta kaitses oma valdusi, aga ausõna, oleks meile ilusti öelnud, me oleks ka ilmselt ära läinud. Ühesõnaga pisarad voolasid ja mina keeldusin kategooriliselt sinna tagasi minemast. Tulemuseks pikk ragistamine mööda täielikku võsa ja etapiaegade järgi nii umbes 20-minutiline kaotus + emotsionaalne šokk. Füüsiline pingutud viis õnneks mõtted mujale ja kogusin ennast üsna kiirelt. Lõppkokkuvõttes võeti etapid sellesse punkti ja edasi maha, tänu millele me lõpparvestus veel 2 kohta tõusimegi, mis pole aga eriti oluline.

Kiire sõit jalgrattaga tõi asjad taas kontrolli alla ja ees ootas Seinakas. Küsimused olid üsna lihtsad, ainult ACG kohta polnud meil aimu ka mitte. Ning teine vale vastus tuli sellest, et Eveli vaatas üheksat sõrme ja mõtles: "ahah, kaheksa". Keset ööd pärast Seinaka võtmist ei olnud mõistus kõige teravam. Kaks lisaringi. Sääremarjad avaldasid protesti.

Kääriku staadionilt sai minna jooksma. Tunne oli seehetk üsna kõbus veel ning orienteerumine sujus päris hästi. Välja arvatud tagasi suusastaadionile tulek, kus suutsin mingi hetk kapitaalselt vales suunas joosta. Nii hea oli ju sinna allamäge minna!

Taas rattale. Järgmine punkt oli jälle tribuut Läti rattavedamisele ja üleüldse koht metsas. Mitme tiimiga koos mütates keegi selle ikka leidis. Edasi taas kord rattavedu. Ning selles kohas keeldus minu mõistus tööd tegemast. Ühel hetkel ei saanud üldse aru, kus ma olen ja kuhu edasi minna võiks. Tulemus – selle asemel, et lagedalt teele keerata ja punkt ära võtta, oli minul vaja mööda elektriliini teisele lagedale ronida, siis avastada, et see on täitsa vale koht ja ringiga tagasi tulla. Nii umbes 10minutine viga + füüsiline koormus rattavedamisest ja muust. Meie toredast pundist jäime ka selle kavala nükke tulemusel maha. Samuti suutsin punktist väljas sõites viga teha. Olin moraalselt üsna laostunud ning taas oli tunne, et kõik on meist möödas ja oleme viimased. Füüsiline väsimus lisaks. Ülejäänud raja olin üsna aeglane, poisid said mind iga tõusu lõpus järgi oodata…

Ja järgmine punkt – Väike-Munamägi. Koos rattaga. See on nüüd laagris suur nali – "Kuule, lähme käime korra rattaga Munakal". Käiku läks sama taktika kui talvel, üles ei tohi vaadata, muidu tuleb masendus, et nii palju on veel. Üles me kuidagi jõudsime. Alla tulek polnud palju parem. Kõige järsemast kohast mina keeldusin alla sõitmast, jalg oli niigi pehme ja paar tiimi tulid vastu ka veel. Ei, elu on jätkuvalt armas. Tahtejõuga veel staadionile tagasi, kus mul oli kuri kahtlus, et mingi ülesanne on veel.

Nii oligi. Mäluorienteerumine. Õnneks oli terve meie võistkond Otepää suusa- ja rulliradadega väga lähedalt tuttav, nii et probleeme ei tekkinud. "See on seal Tehvandi kontra juures, see on seal, see on angaari nurk." Lihtne. Joosta väga ei viitsinud, minu ülesanne oli näidata, kus punkt on, ja Olaf jooksis. Mingit konkureerimist enam ei olnud, sai mõnusalt jalutada ja sörkida.

Algselt siis 5.koht ja kaotus võitjale üle poole tunni, pärast korrektuure kolmas koht ja 13.minutit. Minule oli see selge üllatus, sest raja lõpus tegime metsas piisavalt lollusi ja nagu mainitud, ei olnud minu jalg sugugi mitte teravaim, olin üks suur pidur. Samuti oli kanuu meil nõrk nagu tavaliselt. Mehed oleks pidanud meid pikalt-pikalt võitma. Võibolla ma ikka olen tugev;)

Siinkohal tahaks edastada oma komplimendid meeskonnale 205 TJT Experimental Team, kellega sai Käärikul ja osaliselt ka rattarajal meeldivalt koos aega veedetud.

Tänaseks, st teisipäevaks on haiged ainult mõned üksikud kohad – parem õlg, alaselg pisut ja sääre eesmine külg. Pulss on juba ka suhteliselt normaalne. Esmaspäeval oli ebaloomulikult madal näiteks. Uni on ka vist täis magatud. Varsti võiks jälle minna:D