Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle. Ei, ma ei saa siiani aru,
Esmaspäeval sõitsimegi siis Fort Kenti ja täna on juba meeste sprint. Linn iseenesest meeldib mulle rohkem, selline pisike ja natuke loogilisem. Elame üliõpilaskülas/ülikoolilinnakus, sealsamas sööklas saame ka süüa ning Priidu peamine kommentaar selle kohta oli: “Siit tuleb ruttu ära minna, muidu ma söön ennast paksuks”. Eeskujusid nagu oleks. Söögist rääkides
Soomlaste jaoks on jälitus “takaa-ajo” ehk siis tagaajamine. No üsna täpselt eilse võistluse iseloomustus.. Üldiselt oli eile pisut parem päev kui reedel. Trahve tuli küll täpselt sama palju – lamades 1, püsti 4, kokku 5 – aga tiire oli see-eest kaks korda rohkem ning ilm oli ümbes viis korda hullem. Sõit
Ühes asjas olin ma täna kõige kõvem – trahviringide sõitmises. Naistest ei olnud kellelgi mulle midagi vastu panna, meestes suutis ainult Wolf samaga vastata. Ühesõnaga oli täna selline päev. Vähemalt lastakse pühapäeval jälitusse. Priit oli pisut tublim, aga naaaaatuke jäi ikka sellest punktist puudu. Ja paljud suusatajad saavad uhkustada Armeenia
Homme (eesti aja mõistes vist juba täna) teeme elu esimesed võistlusstardid Ameerika Ühendriikides. Minul on pääs jälitusse garanteeritud, sest osavõtjaid on alla 60 ning Daniilil ja “teisel” Priidul on ka hooaja parim koht automaatselt olemas. Võrreldes Rõbinskiga on siin võistlejaid muidugi nagu murdu. Peamiselt on puudu Aasia riigid, aga mitte
Näe, ei läinud kahte päevagi ja juba kohal. Elus ja terved. Esmamulje Ameerikast on väga kiirteepõhine – palju autosid, ummikud, lumi. New Yorgi öise silueti nägime ära, aga üldiselt domineerib kõigi muljete üle äraistutud tagumik ja “jet lag”. Reisi algus läks libedalt. Tallinas läks check-inis muidugi pikalt, sest suusad
Kui kellelgi oleks mõni tund või päev aega üle, ma heameelega võtaks endale. Ma vist olen seda küll korduvalt rääkinud, aga ega topelt (mitmekordselt) ei kärise – puhkenädalad on need kõige hullemad. Laagris ja võistlustel oled lihtsalt rutiinis sees ja teed omi asju. Kodus on seda sebimist ikka erakordselt palju
Varem tundus mass mulle alati ühe täiesti võimatu võistlusena – lühidalt öeldes sõita ei jõua ja pihta ei saa. Eilne päev aga polnud sugugi paha. Kaks trahvi (parim massi laskmine minu ajaloos), sõidu kaotus 1:06 (vaevalt ei see väiksem olnud on, 10km peal on küll rekord ~50sek) ja 13.koht 1:08
Selle hooaja 9. ja 10. kohaga olen täitnud Saksa koondise normi Hantõ MMiks (1xtop 8 või 2xtop 15). Pole paha. Üldse oli eile hea päev. Tiirus oli küll tuul, aga võtsin asja võrdlemisi ettevaatlikult ning märgid kukkusid. Suusarajal päris ei lennanud, aga häbenemiseks pole ka põhjust – sellel hooajal pole
Kümnendat korda olen juba Anterselvas Maailma karikal. Küll see aeg alles lendab! Palju on muutunud, aga põhiasjad on ikkagi jäänud samaks. Sporthotel Wildgall, mis sellel aastal rahvaste sõprust propageerib (Eesti-Läti-Leedu, Valgevene, Ukraina, Kasahstan, kaugeid sõpru esindavad hiinlased). Rajad on aastatega pisut muutunud, staadionit on uhkemaks ehitatud, aga mäed on siiski