Vat kui tükk aega pole poolhaigena võistelnud, siis võib meelest ära minna küll, mis tunne on. Esimene ring polnud viga, aga teine ring staadionilt ära minnes ei tulnud need tõusukesed üldse nii libedalt ning viimasel ringil oli tükk tegu, et sileda maa pealgi edasi läheks. Aga ega ma ei kahetse.
Ma tean küll, et ma koguaeg räägin, et suusarada on suusarada ja lasketiir on lasketiir, ükskõik kus maailma otsas need ka poleks, aga praegu olen ma ilmselgelt parema meelega Holmenkollenis kui Hantõs. Ilm on ilus, suusarada on ilus, lasketiir on ilus – elu on ilus. Reis läks üldiselt hästi.
Läks nii nagu läkski. Alguses aevastamine, siis nohu, siis eile oli minu elu üks kõvemaid kurguvalusid (ja mul on korduvalt angiine olnud) ja pidevalt vahelduva eduga ka palavik. Täna on tunne juba parem, kuigi kurk on ikka valus ja nohu siiski on. Ilmselgelt teates ei stardi, aga Holmenkollenis panen jala
Üldiselt – pole paha. Suutsin rasketes oludes laskmist kontrollida, ennast suhteliselt ebaõnnestunud nädalavahetuse järel kokku võtta ning tiitlivõistluste parima koha ära tuua. Oleks kindlasti saanud veel paremini, aga pole siiski viga. Kõigepealt muidugi see relvajama. 8.märtsil, kui 24-MK starti hooajal juba selja taga, astub ametliku trenni lõpus ligi materjalikontrolli
Eilne võistlus sai ruttu läbi. Ega suurt polegi midagi öelda, lamades oli esimeses tiirus tuul ja arvestasin seda natuke liiga vähe, teises tiirus oli jälle tuul ja selle nahka läks esimene lask ning kuigi kolmandal ringil suure laskumise alguses polnud Neunerit kuskil näha, siis 500m pärast ta minust mööda läks.
Olgem ausad, viimased 2 nädalat on life olnud üsna konkreetne bitch. Kõik need pagasijamad, Sarajevo üritus oli kokkuvõttes hiilgav fiasko ning eilne päev takkaotsa. Kõik need juhtumid on olnud sellised, et takkajärgi tarkusena saaks ma kindlasti asju teistmoodi teha, aga olulisi põhimõttelisi vigasid ma enda tegevuses ei leia. Mis järgmiseks,
Eilse päeva lühikokkuvõte oleks – midagi pahasti ei ole, aga saab ka paremini. Minu puhul 1+1 varu ja 1:02 sõidukaotust Neunerile ei ole midagi hullu, aga tahaks muidugi paremini;) Õnneks kõigi eelduse kohaselt peakski paremaks minema. Niimoodi pundis sees on teadet ikka põnev sõita. Teatevahetust sain natuke oodata ja
Homme algab biathloni-hooaja tähtsündmus. Kõik on valmis. Täna hommikuks jõudsid isegi viimased asjad kohale;) Esimeseks võistluseks on segateade, meie võistkonnas on Kadri, mina, Indrek ja Kauri. Eks paistab, kuidas läheb, mina kavatsen igal juhul kiiresti sõita ja täpselt lasta. Soojenduseks väike videomeenutus Sarajevost – umbes selline see linn mulle
Üldiselt on mul pagasiga hästi läinud. Üksikud korrad on midagi ära kaotatud, aga ka siis olen veel samal päeval kätte saanud. Koju tulles jäi korra relv pikemalt kuhugi orbiidile, aga võistlustele minnes jõuavad asjad tavaliselt ilusti kohale. Kuni siis selle nädalani. Sarajevos olime reaalselt poolteist päeva ainult käsipagasiga ja nüüd
Stardi ilusti õigel ajal. Tule esimesse tiiru, lase esimene lask – märk ei kuku. Lase ülejäänud neli lasku, mis kukuvad. Keera juba trahviringi peale ära, siis kuula aga treenerit, kes eemalt sulle “Zero!” karjub ja ära mine trahviringile. Teises tiirus lase üks trahv ja sõida üks trahviring. Ole algses lõpuprotokollis