Gerald Durell ütles vist Kreeta kohta midagi taolist, et seal on targem loogika esialgu mängust välja jätta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Siin on mõnes mõttes sarnane olukord. Balkan on minu jaoks sõna otses mõttes täiesti tundmatu koht ja siin on väga palju sellist, mida mõistus päris hästi vastu võtta
Niipalju siis kirjutamisest, ükskõik kas minu või Priidu poolt… Aga ausõna, lihtsalt kuri saatus on olnud meie vastu. Suvalises järjekorras nimetatult: ajavahe, ilmad, auto ja internet. Ajavahega kohanemine on läinud suhteliselt valutult. Esimesel ööl magas Priit südamerahuga õhtul üheksast järgmise päeva üheteistkümneni. Mina nii pikalt ei suutnud, mul läheb vahepeal
Hetkel oleme New Yorgis. Eile hakkasime Fort Kentist tulema, minu sünnipäeva puhul käisime õhtul natuke viisakamas kohas kui Burger King söömas ja öö olime järjekordselt mingis suvalises motellis. Sõit läks märksa libedamalt kui tulles, sest seekord ei ole lund. Eesti aja järgi peaks homme (st 15.02) lõunal Tallinna jõudma. Eilne
Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti.
Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle. Ei, ma ei saa siiani aru,
Esmaspäeval sõitsimegi siis Fort Kenti ja täna on juba meeste sprint. Linn iseenesest meeldib mulle rohkem, selline pisike ja natuke loogilisem. Elame üliõpilaskülas/ülikoolilinnakus, sealsamas sööklas saame ka süüa ning Priidu peamine kommentaar selle kohta oli: “Siit tuleb ruttu ära minna, muidu ma söön ennast paksuks”. Eeskujusid nagu oleks. Söögist rääkides
Soomlaste jaoks on jälitus “takaa-ajo” ehk siis tagaajamine. No üsna täpselt eilse võistluse iseloomustus.. Üldiselt oli eile pisut parem päev kui reedel. Trahve tuli küll täpselt sama palju – lamades 1, püsti 4, kokku 5 – aga tiire oli see-eest kaks korda rohkem ning ilm oli ümbes viis korda hullem. Sõit
Ühes asjas olin ma täna kõige kõvem – trahviringide sõitmises. Naistest ei olnud kellelgi mulle midagi vastu panna, meestes suutis ainult Wolf samaga vastata. Ühesõnaga oli täna selline päev. Vähemalt lastakse pühapäeval jälitusse. Priit oli pisut tublim, aga naaaaatuke jäi ikka sellest punktist puudu. Ja paljud suusatajad saavad uhkustada Armeenia
Homme (eesti aja mõistes vist juba täna) teeme elu esimesed võistlusstardid Ameerika Ühendriikides. Minul on pääs jälitusse garanteeritud, sest osavõtjaid on alla 60 ning Daniilil ja “teisel” Priidul on ka hooaja parim koht automaatselt olemas. Võrreldes Rõbinskiga on siin võistlejaid muidugi nagu murdu. Peamiselt on puudu Aasia riigid, aga mitte
Näe, ei läinud kahte päevagi ja juba kohal. Elus ja terved. Esmamulje Ameerikast on väga kiirteepõhine – palju autosid, ummikud, lumi. New Yorgi öise silueti nägime ära, aga üldiselt domineerib kõigi muljete üle äraistutud tagumik ja “jet lag”. Reisi algus läks libedalt. Tallinas läks check-inis muidugi pikalt, sest suusad