Mulle väga meeldib suusatada. Mulle väga meeldivad jõulud. Ja mulle väga meeldivad mäed. Aga mulle ei meeldi jõulude ajal mägedesse suusatama minna. Aga just seda ma teen. Hochfilzenisse tagasi. Priit juba sõidab – autoga koos Hillariga. Mina lähen homme lõunal lennukiga, Indrek tuleb 28.detsember. Sellel aastal lõppesid minu jõulud 25.detsember
Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et need võistlused läbi on. Ja et see lõpp veel küllaltki edukas oli, on veel eriti hea. Iga punkt on tore asi.Tegelikult on mul sellest MKst ja Hochfilzenist ja Austriast üsna suur kopp ees. Suusatamisest ei ole, ärge seda lootke. Eile peale
Suur osa, mis mul öelda oleks, on juba kõik lehed ära kirjutanud. Olen rahul, viiendat kohta ei oleks sellel hooajal küll oodanud. Laskmine väga hea, sõit väga hea, suusad väga head, enesetunne väga hea, rada väga hea, koht väga hea. Rajal oli tore sõita. Mul on Martina Glagowiga see aasta
Orgkomitee otsus – naistel distants, sprint, teade; meestel sprint, sprint, teade. Sohk ja vahetegemine. Mina tahaks ka kahte sprinti sõita. Kujutage pilti, mina sõidan 15+7,5=22,5 km ja Priit kõigest 10+10=20 km. Tegelikult on asi selles, et neil pole kuskilt seda lund võtta, et veel 700m rada juurde teha (meeste sprindi
Lumelaager ja esimene MK. Novembri algus möödus Muonios. Treenida sai korralikult, lumi oli ilusti maas. Alguses oli pisut külm, aga polnud hullu. Tegin enamasti mahtu, aga umbes 2 korda nädalas tuli kiiremaid liigutusi ka. Laagri lõpus olid võistlused, laskmine ja sõit kõik keskmised, aga lootust on. Pärast lumelaagrit olime nädalakese
Ei olnud keha ja vaim valmis veel esikümnesse sõitma… Aga kaks päeva järjest üsna korralik sõit teha ja 20. koht pole ka sugugi pahad. Arvestades Eesti laskesuusatamise tavapärast seisu on see lausa väga hea Jälitussõitu on alati väga põnev sõita, alati on kellegagi rajal ja tiirus võidelda. Eks ma võitlesingi
Viimast tiiru ei suutnud ära lasta. Haamer+närvide mäng. Pole hullu, lõppkokkuvõttes 20 on ka hea koht
Täna oli üle tüki aja Eesti laskesuusatajatel hea päev. Indrek 14, mina 17, Roland 34. Tulevad meelde vanad head ajad, kui poisid vahel kogu tiimiga jälitusse sõitsid ja muidu kõrgete kohtade eest võitlesid. Siinkohal tahaks tänada kõiki toetajaid ja muidu pöidlahoidjaid, kes ka mustadel päevadel uskusid, et meil ikka lootust
Olin tubli. Rajal oli surm. Kui Östersundis olid rasked tingimused, siis ma ei tea mis siin on. Rannailm on tore, aga mitte suusatamiseks. Laskmisega sain üsna hästi hakkama, aga rajal oli puhas kannatamine.