Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud… Eile oli kolmas päev siin mägedes ja aklimatiseerumine hakkas
Selle kohaga on mul palju meeldivaid ja vähemmeeldivaid mälestusi. Eelmine aasta oli tore, tõepoolest tore. Varasemad aastad ei ole nii toredad olnud. Sellel aastal – kes teab, mis juhtuma hakkab. Igal juhul eile lõunal jõudsime kohale ja homme lõunal on start. Minul Maailma, Priidul Euroopa karikal. Kõigepealt tahaksin ma öelda,
Ei jäänud sellest MKst head maiku suhu. Viimane võistlus läks üsna õnnetult, sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud. Ainus hea asi, mis oli, oli laskekiirus, aga sellestki on üsna vähe kasu, kui kohe trahviringile minna. Suusasõit oli nõrk juba esimesest ringist alates. Enda arvates sõitsin täiesti normaalselt, viisaka tempoga,
Pärast võistlust valdasid mind mitmed tunded. Kõigepealt oli kergendus – ma ei olegi nõrk, ma sain need õnnetud punktid kätte. Siis oli rind-ette-lõug-üles tunne – ma näitasin kõigile, et siin nalja ei mõisteta, ei maksa mind veel maha kanda. Aga kõige olulisem oli ikkagi kergendus – ei olegi tagasi samas