Homme hommikul võistlen esimest korda elus CISMil ehk sõjaväelaste MMil. Uhke asi. Eriti uhke on muidugi vorm. Ma tundsin ennast avamisel tõelise kapina. Avamine oli iseenesest tore – lühike ja lööv, täpselt nagu olema peab. Muidugi pandi mind, kui kõige nooremat ja väiksemat ja reameest pealegi, lippu kandma. Päris raske
Veebruar on võistluskuu! Suure võistlemise tõttu jäävad numbrid tagasihoidlikuks, planeeritud 40 tunni asemel natuke alla 38, padruneid kõigest 216. Palju sa võistlustel ja nende vahel ikka treenid või lased. Lisaks ootas meid Eestis ees ka kõva külm, mis eriti treenima ei motiveerinud. Aga võistlused kujunesid edukaks – nii MM kui
MK-hooaeg on ametlikult läbi. Minu koht MK kokkuvõttes 34, individuaalis 10, sprindis 40, jälituses 41, massis 36. Rahvuste karika arvestuses Eestile naistest kindel 20.koht, Läti taga ja Soome ees, teates kindel viimane 22.koht – mis ikka ühe stardi pealt loota. Tänane mass-start serveeris mitmeid üllatusi, millest mõni oli mulle piisavalt
Olen teinud ka paremaid, aga ka selgelt halvemaid sõite. Ühesõnaga, olengi oma tasemelt seal kus olen, keskmikega võin eduliselt koos punnida, aga esiots on siiski kaugel. Rada meenutas juba neljapäeva oma – samamoodi pehme ja pudrune, natuke oli parem. Aga minu jõud sellegipoolest üle ei käinud, ma olen ikka rohkem
Tasus ikka starti minna. Rada oli kergelt jäine, suusk oli ülihea, enesetunne ka üsna korralik ja laskmine oli selle tuule kohta ka hea. Jälitust on vahva sõita. Kõige vahvam oli muidugi viimasel kilomeetril kõigist mööda tuisata. Eile õhtul kaalusin kaua, kas üldse starti minna. Võinuksin ennast ka homseks massiks hoida
Koht on parem kui Lahtis, eksju? Aga seal oli kolm trahvi. Laskmine kukkus välja ilus, aga sõit jättis kergelt soovida. Esiteks ei kandnud jalad, võistluse ajal kukkumine on reeglina ikka enda viga ja ega eriti ei jõudnud ka. Mehed muidugi tegid päeva jälle ilusaks. Head naistepäeva! Soojenduse ajal hakkas rada
Poisid tegid nii libedad suusad, et ei võtnud kurvi välja. Teisel ringil korralikult külili, Moiseeva veel minu otsa, salved mööda rada laiali. Sain kogu tõusu alt üles sõita, muidu läheb pool hooga. Hoidsin pöialt, et üks alles oleks ja lasta saaks. Ega midagi, laupäeval jälle.
Niisiis, homme naiste sprint ja meeste distants. Ja kõige tähtsama võistlusena hooldetiimi võistlus! Jaan teeb hoolega kuiva, tehakse panuseid, palju pihta saab. Rain loodab vanale rasvale. Loodame vähemalt medalit. Vähemalt on poistel motivatsiooni homseks libedad suusad teha. Mina väristan vaikselt massi pärast. Praegu olen MK-arvestuses 32 ja tagant on väga
Kaotust tuli sprindiga võrreldes juurde natuke üle kahe minuti ja arvestades, et ma lasin võitjast 4 trahvi rohkem, siis võib lausa öelda, et tegelikult tegin päris hea s˜idu. Kuigi laskmine oli nõrk. Kui Anna Carin Olofsson MMi distantsis rajal selgelt kõigist kiiremini liikus ja palju trahve lasi ning seetõttu viiendaks
Päevad pole vennad… Ei, tegelikult olen ma sõiduga rahul. Viimastel laskudel eksimine ei ole muidugi ilus, aga kolm trahvi pole ka üle mõistuse palju. Suusasõit oli ka igati korralik, nüüd pole muud kui jälituses jälle rajale.Need viimased lasud. Lamades oli tööõnnetus, aga püsti hakkasin ise väristama. Jäin seda neljandat lasku