Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt
Võistlusi on juba kajastatud nii meedias kui ka siinsamas, aga eluolust vist väga ei olegi. Pilte ei ole ka seni näidanud, aga nüüd on aeg see viga parandada. Alustame sellest, et Vancouverit nägin mina ainult bussiaknast, kui lennujaam välja jätta. Priit nägi ka avamist, aga igal juhul Vancouver on meie
Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla…
Juba täna jätkub MK-karusell. 15:15 antakse start segateatele, meie oleme koosseisus Kadri, mina, Priit ja Martten. Laupäeval on sprindid, kus lisaks eelpoolnimetatutele on stardis ka Priit Narusk, Karel (Kristeli vend), Sirli ja Elisabet. Pühapäeval jälitused, kus kõik tahaks samuti hirmsasti startida. Viimaste päevade kõhuviirusest olen tänaseks jagu saanud, eelmised
Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai. Tegelikult olin juba laupäeval
Viimasest kahest stardist kahel olen pääsenud lilletseremooniale – kui eestikaid mitte arvestada, siis pole seda varem kunagi juhtnud;) Hea küll, konkurents oli suhteliselt hõre, aga meie võistkonnale on see siiski suur asi. Kui kogu ülejäänud hooaja üritad vältida viimaseks jäämist, siis on lohutav vähemalt ühel võistlusel olla esikuuiku-konkurentsis.
Eilne sõit oli üle tüki aja jälle midagi positiivset. Suhteliselt. Väike meenutus sellest ajast, kui veel suutsin;) Pisut on muidugi kahju, et medalit ei saanud, aga ausalt öelda ma kartsin märksa hullemat tulemust. Sõidukiirus on mul sellel hooajal olnud vilets ning ega laskekindlusega pole ka võistlustel eriti head lood olnud.
Nüüd on siis kõik laskesuusatajad Eestimaa pinnal tagasi. Meie tüdrukutega jõudsime reede öösel/varahommikul, poisid ja hooldetiim täna umbes samal ajal. Ja homme on juba Otepääl U26 EMil individuaal. Sõit oli üsna piinarikas. Whistlerist Elvasse 33,5 tunniga. Sinna sisse jäi 2×2,5 tundi bussisõitu ja 9+2,5+1,5 tundi lennusõitu, ülejäänud aja passisid
Kahju muidugi, et meie hetketase ongi seal viimaste kohtade pärast heidelda… Aga loe või arvuta kuidas tahes, 15 sekka tulek oleks olnud juba ilmselge eneseületamine või nõudnud teiste võistkondade täielikku põrumist. Mina olin meie parim – ja isegi kui meil oleks praegu neli sellist laskesuusatajat, oleks me olnud ikka seal
Üldiselt oli väga raske võistlus. Teisel ringil sai hapnik järsku õhust otsa ja sealt edasi oli puhas valu ja kõõksumine. Jube lugu. Esimene lamadestiir läks nii, nagu kõik siinsed esimesed lamadestiirud – viimane mööda. Korraks tundus, et läheb ka see võistlus sama stsenaariumi järgi, aga võtsin asja rahulikult ja lasin