Loogiliselt võttes peaks haigla olema see koht, kus ravitakse st inimene saab tervemaks. Minu puhul läks eile nagu pisut vastupidid – sinna läksin veel omal jalal, välja tulin aga karkudel. Hoian kahe käega pöialt, et sellest üritusest siiski kasu oli ja suveks on mul juba normaalne jalg. Viimased ööd
Tavaliselt olen ma umbes sellel ajal kuulutanud uue treeninghooaja avatuks. Sellel aastal läheb sellega pisut kauem, vähemalt ametliku avamisega. Üleülehomme lähen lõikusele ja seejärel üritan tasapisi treenima hakata. Tegelikult olen ma viimasel nädalal üsna erutusseisundis olenud. Võiks isegi öelda, et põdenud. Eelmine kord ei saanud ma õieti arugi, kui
Tavaliselt olen ma umbes sellel ajal kuulutanud uue treeninghooaja avatuks. Sellel aastal läheb sellega pisut kauem, vähemalt ametliku avamisega. Üleülehomme lähen lõikusele ja seejärel üritan tasapisi treenima hakata. Tegelikult olen ma viimasel nädalal üsna erutusseisundis olenud. Võiks isegi öelda, et põdenud. Eelmine kord ei saanud ma õieti arugi, kui
Kuidagi läks nii, et viimasel ajal on muudkui võisteldud ja võisteldud. Kõik hakkas pihta neljapäeval Tartu jüriööjooksuga, millele järgnes reedel sama üritus Elvas, laupäev oli kummalisel kombel võistlusvaba, pühapäeval aga sai see-eest Xdreamil topelt mütatud. Täna pani kogu üritusele punkti kaitseväe füüsiline test. Neljapäevane Tartu jüriöö oli päris mõnus.
Selle mittemidagitegemisega on nii kohtuvalt kiire, et lihtsalt ei ole aega kirjutada. Samas ma natuke kahtlen ka, kas kõik ikka tahaksid lugeda sellest, kuidas ma idusid kasvatan, tube koristan ja muud taolist teen – lõppude lõpuks on see ikkagi spordiblogi. Spordiuudised on hetkel aga avaldamiseks pisut liiga toored, isegi ei
Päris pikalt pole elumärki andnud, aga ega midagi põrutavat pole juhtunud ka. Kruvid ja muu selline jama võetakse välja mai alguses, aga kui suusatamise ära lõpetasin, siis polegi eriti tunda andnud. No aktiivsel liigutamisel pisut ikka, aga niisama olles ei saa arugi;) Eile sai isegi rattad talvekorterist välja
Paari kodusveedetud päevaga ei tundugi kogu see asi enam nii hull. Hea on rahulikult omaette omi asju nokitseda. Hantõ segateade läks täpselt nii nagu ta läks, Kats tegi ainsana normaalse võistluse, ülejäänud pidid ikkagi trahviringi ära kontrollima ja vedas, et soomlased ka ikka starti tulid ning me päris viimaseks ei
Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber tundest, et
Pärast järjekordset “ümbermaailmareisi” (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama – kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;)
Tavaliselt pesitseme me Itaalias “Süd-Tirol”-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla – Saksa, Austria, Itaalia – üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia. Isegi meie hotelli nimi on Italia! Kõik