Homme on meil laagri esimene puhkepäev. Vahepeal on treenitud kõvasti, kiiremaid liigutusi tehtud ja vere maitse ka korra suhu saadud. Tiirus on olnud vaheldumisi tuul, udu ja jälle tuul, aga mõnele märgilegi on pihta saadud. Tervis on tugev ja moraal kõrgel. Ilmad mängisid siin vahepeal natuke vingerpussi, kaks
Kolm korda olen juba siin Olosel suusatanud. Võrratu! Lund on palju, rada on korralik, erinevalt Ramsaust käib jõuab ka hapnikku lihastesse – mis nii viga sõita. Praegu on praktiliselt ideaalne talveilm, palju lund ja mõned külmakraadid. Päike puudub, selle nägemiseks peab õigel ajal õiges kohas olema – aga
Nüüdseks on võistlushooajani jäänud umbes-täpselt kuu. Sügisene koormustest on sportlasele tehnoülevaatuse eest – kontrollitakse üle, ega kuskilt midagi ei logise. Praegu oleks veel viimane võimalus midagi päästa, hiljem on juba esimene rong läinud. Õnneks on meil Priiduga kõik kontrolli all ja võime hakata ennast vormi ajama küll. Üldiselt on
Sama hästi võiks ma eelmise aasta tulemustest kopeeri-liimi teha, arvandmete poolest olulisi muutusi pole. Aga vähemalt püstitasin isikliku rekordi koormuse ajas, asi seegi. Ütleme nii, et põhinäitajad on üsna samad ja sealt suurt midagi kirjutada ei olegi. Subjektiivselt tundus aga pisut parem olevat kui tavapäraselt. Kevadega ei hakka üldse võrdlema,
Viimased päevad on olnud tüüpiline sportlase elu: valuvaigistav süst, dopingukontroll, kaitseväe füüsiline test, kohtumised potentsiaalsete toetajatega jms. Järgmisel nädalal on kavas koormustest. Ahjaa, trenni olen ka vahepeal ikka jõudnud;) Tegelikult siiski päris tihti, aga praegu on küll puhkenädal, kord päevas ainult treeningud ja needki kerged. Laeme lumelaagriks akud täis.
Viimasel ajal olen ma sageli olnud sunnitud peaga vastu seina taguma oma võõrkeel(t)e oskamatuse tõttu. Kogu suhtlemine Askoga, kus andis väga tugevalt tunda, et keele on omandatud eelkõige telekast. Proovige soome keeles kirjutada, jubedamat asja anna välja mõelda.. Seejärel Oberhofis käik, kus kesine saksa keel kippus nii mind kui ka
September kukkus välja kui kodus-mitteolemise-kuu. Kõige peale kaks nädalat Otepääl (ohtrate vahelepõigetega Tallinna, Tartusse ja Elvasse), 12-13 oli seal suvebiathloni EMV rullidelt, paar tundi pärast finišit võtsime suuna Oberhodi peale ning järgmised kaks nädalat veetsime seal, sh ka suvebiathloni MM (26-27). Vaid kuu viimased päevad sai kodus omas voodis rahus
Ramsau laagriga on selleks korraks siis aamen. Mina olen hetkel Münchenis, homme hommikul läheb lennuk ning Priit on kõigi eelduste järgi kuskil Tsehhis. Bussiga siis. Koju jõuame ilmselt üsna samal ajal – homme pärastlõunal, mina olen lihtsalt saanud öösel rahulikult voodis magada. Õues on ilm kole – külm ja vihm.
Kaks treeningnädalat oleks nagu täiesti eri kohtades. Esimene nädal oli väga suvine – all üle 20 kraadi sooja, rahulikult võis päikest võtta, üleval samuti soe ja lund vähe. Vaevalt jõudis aga teine treeningnädal alata, kui talv kohale jõudis. Kolm päeva on üleval tuisanud, täna jõudis lumi ka alla. Eile-üleeile saime
Igavuse üle Ramsau laagris kurta ei saa. Terve päev on nii ära sisustatud, et vaba hetke, kus midagi teha ei ole, naljalt ei leia. Täna on meil Priiduga puhkepäev ja täna ma loodaks seda igavust tunda – kuigi on ka palju olulisi asju plaanis. Üldiselt on Ramsau rutiin järgmine