Aklimatiseerumine on läinud normaalselt, kui loeme normaalseks kell 21 magamaminekut ja 6-7 ärkamist. Aga mulle nii sobib. Igal juhul keset päeva (ehk eesti aja järgi õhtul) enam uni peale ei tiku. Elu olümpiakülas on elu nagu väikeses külas ikka. Siin Whistleris on suurem osa maju väikesed ridaelamud, mõni üksik
Ühesõnaga see on see koht, kuhu ma nüüd üritan üht-teist edaspidi kirjutada. Kommenteerida saab, aga enne ilmumist peavad nad saama minu heakskiidu. Väljanägemine on ka selline nagu on, kui ma viitsin susserdada, siis susserdan. Head talve!
Ülehomme lendame Vancouverisse ära ja homme on see kuupäev, millest kõik olümpiareeglid kehtima hakkavad. Vähemalt ajutiselt ma panen selle poe kinni, eks mul on reisi peal aega mõelda, kas ja kuidas siin infoedastamine olümpia ajal toimima hakkab. Praegu aga meenutame hoopis eelmist olümpiat. Oi, küll me olime noored!
Eilsega lõppes meil tõsisem treeningnädal ning täna on puhkepäev. Põhimõtteliselt on nüüd edasine aeg üks paras puhkamine, jala soputamine ja vahepeal vormi timmimiseks kiirendamine. Põhja ladumise aeg oleks nagu läbi;) Mõtted kipuvad ka üha tihedamini Kanada poole. Ärasõiduni on jäänud 4 päeva. Eile saime kätte ka olümpiariided. Ilusad
Vähemalt ühes asjas olen küll täielikus tippvormis – lõuatõmbamises. Eile tõmbasin trenni alguses küllaltki lihtsalt 11 ja trenni lõpus küllaltki suure siputamisega 10. Ei mäleta küll, et oleks viimasel ajal rohkem tõmmanud. Siis, kui ma veel noor ja ilus olin ja umbes 30 kilo kaalusin, siis tõmbasin sinna kuskile 15
Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. Laskmine läks seekord pisut nihu. Lamades – teine
Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks… Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida. Üleeile tegin ühe pisut
Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan. See sprint oli lausa
Minu jaoks algab MK-hooaeg alles nüüd. Võrreldes selle ajaga, kui tegelikult oleks pidanud algama, ei ole tunne pooltki nii tugev. Lõppude lõpuks olen ma alles umbes kaks nädalat saanud enam-vähem uisku sõita ja vaevalt et see vahepealne kurguvalu-kerge nohu viirus võistlusvormile eriti hästi on mõjunud. Peamine eesmärk on ellu jääda
Vaatasin eilsed naiste võistlust – no see oli ropp. -9 ja selline keerutav tuul… Just mõni päev tagasi oli Otepääl üsna sama ilm ja ma ikka kõvasti võitlesin seal tiirus tuulega, enamasti võitis tuul;) Ma olen isegi Oberhofis 3+4 või 4+3 lasknud ja isegi sellel suvel ilma igasuguse külma või