Ma olen käinud eelmise aasta kevadest saadi Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna kineseoloogialaboris lihaseid testimas. Nii müomeetriga peamisi lihaseid üle keha kui üksikult võetult jalgade jõudu (sest nt kükiga on seda üsna keeruline testida, pigem annab selg enne alla. Nüüd on andmeid enam-vähem piisavalt, et mingeid järeldusi võiks teha. Müomeetri andmetest on
Vaevalt jõudsin lumeootusest kirjutada, kui lumi oli kohal nagu viis kopikat… Algselt oli plaanis eile teha Otepääl väike rulli kompleks, hommikul veel kilkasin, et päike paistab, ootame ainult, kuni jää ära sulab ;)… Lõpuks oli ikka seis selline, et suusatamiseks oli lund pisut vähe, rullitamiseks aga tsipa palju – nii
Kõikse aeg elame lumelaagri ootuse tähe all. Vaikselt otsid talveasju välja, loed suuski üle, vahetad suusakeppidel rulliotsad lumeotsade vastu. Ja taas kord on vaja kümne päevaga kõik kuu aja asjad ette ja taha ära korraldada. Pühapäeva hommik algas 7:21 dopingukontrolli külaskäiguga;) Eks ta on puhtalt enda viga, tunniajane “testing
See september oli üks tore kuu. Alguses olime pikalt (~18 päeva) Ramsaus ja ilmast hoolimata oli see minu arust üks väga õnnestunud laager, ainult Priit oli lõpus tervisega pisut hädas. Seejärel tegime Otepääl ühed väikesed eestikad ning kuu viimasel päeval läksime Ramsausse tagasi. Treeningpäevad 25 Treeningkorrad 40 Võistlusi 2 Haiguspäevi 0 Km
Mis ma ütlesin, et talv on käes? Neljapäevaõhtune Tallinn võttis meid vastu hirmsa tuule(lennuk vibas maandumisel kõvasti), mittekäivituva auto ja kohatiste lumehelvestega. Reede möödus Tallinnas sebides, sadas praktiliselt kõike, õhtul Elva poole sõites oli Kesk-Eestis konkreetselt lumi maas! Et lennuk läks Münchenist alles õhtul, siis viimasel päeval mängisime Ramsaus veel
Viimased päevad on olnud teistsugused. Kuskil on toimunud mingi murrang ning nüüd on ilmselgelt õhus tunda talve ning võistlushooaja vääramatut lähenemist. Esimese IBU karikani on jäänud alla seitsme nädala. Isegi ilmad on olnud talvised, hommikuti on härmatis maas. Päike paistab, aga õhk on külm. Üleval on paras jääväli, meie
Ülehomme on puhkepäev, hurraa! Viis treenigpäeva tehtud, neli päeva oleme järjest üleval suusatamas käinud. Lihased on valusad, söök ja uni maitsevad hästi – treeninglaager vist. Ilmadega on praeguseni üsna vedanud, vähemalt suusatamise mõttes. Kaks päeva oli selline ilm, et hommikul ärgates tundus õues paras lörr olevat. Bussiga üles sõites
Ja ei läinudki pikalt aega, kui jõudsimegi tagasi Ramsausse. Vahepealsed päevad läksid ikka väga kiiresti, sebimist oli omajagu, teisipäevast neljapäevani ei maganud ühelgi hommikul seitsmeni, kolmapäeval algas hommikune treening näiteks 8:30 ja seda Otepääl;) Eile oli reisipäev, mina ja Priit tulime lennnuki ja rongi komboga. Tegelikult on nii
Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest. Minu võistluste kohta on võiks öelda “tulin, nägin, võitsin”. Teistel ei olnud isegi mitte võimalust… Kui, siis
Homsetel Eesti meistrikatel on peamine eesmärk tavapärane – lasta täpselt ning sõita kiiresti. Ilmselgelt pole septemberis mingit tippvormi ei sõidu ega laskmise poolt just oodata, rohkem on see selline tubli töölooma õitseaeg ning keha (ja pea) võivad võistlemisest päris paraja šoki saada. Vast saab ikka mõnedele märkidele pihta ning poole