Tõusva vormiga mägedes… Iga ringiga paremaks (ajad 57, 42 ja 34, kokku 47), viimane ring oli üsna konkurentsivõimeline. Mitte küll parimate päevade tasemel, aga juba hakkab tulema. Enesetunne oli ka enam-vähem, võis kaapida küll. Tegelikult oli sellest võistlusest üsna ükskõik (võib-olla sellepärast ei saanudki ennast alguses käima), teada oli, et
Mulle tegelikult üldse ei meeldi viimane olla. Aga keegi peab ju viimane ka olema. Mina omalt poolt teen kõik, et see rohkem ei korduks. Isegi mitte massis. Esimene ring oli huvitav. Start oli rahulik, hoidsin ennast tagumiste, omasuguste hulka. 100 m pärast starti oli esimene kukkumine. Tora Berger selili maas,
Nojah, pandi paika ära… Esimene ring käisin kõhuli (itaalia tüdruk kukkus ees, ehmatasin ära ja olingi kõhuli), külg on kenasti sinine. Kolm trahviringi jätsid pikalt viimaseks, rootslase Jonssoniga oleks võinud kembelda, aga tema astus üldse kõrvale. Lõpus sõitsin täiesti omaette, rahulikult. Ei olnud erilist mõtet ponnistada. Vahet pole, 2 punkti
Uskumatu. Viies start järjest punkte, kusjuures olid need täiesti ootamatud. Üllatus oli see, et ka halva vormiga olen hea laskmise korral punktil. Laskmine hoidis vee peal, elu neljas 0+0 ja esimene välisvõistlusel. Sõit oli oi kui raske, aga kõik on hea, mis hästi lõppeb. Polnud mingi saladus, et mul sõiduvormi
Eksamid on tehtud, nüüd algab taas võistlustsükkel. Üleeile õhtul jõudsin Ruhpoldingusse. Müncheni lennujaamas sain peaaegu 3 tundi oodata – mingil põhjusel siinsed korraldajad ei suuda oma transporti õigel ajal õigesse kohta organiseerida. Kaks aastat tagasi ootasin napilt alla 4 tunni, nii et põhimõtteliselt on arengut märgata… Eile oli juba treening.
Mul on praegu halamise tuju. Koolis oli raske päev. Tervis tahab käest ära minna. Normaalselt treenida ei saa. Ja Priit on ka välismaal, nii et pole kedagi, kes lohutaks. Niu-niu-niu… Räägin südamelt ära, ehk hakkab kergem. Kõigepealt koolist. Tänase päeva kava oli üks test ja kaks kontrolltööd. Ei läinud päris
Nädal aega korralikult lumel. Nagu näha, pole Eesti suusailm selle nädalaga oluliselt paremaks läinud. Kahju. Kaks korda päevas ei viitsi Otepääle suusatama minna, aga pole hullu, polegi varem jaanuaris rulle sõitnud! Austrias oli üsna enam-vähem tore. Lund oli normaalselt (kuigi suur lumi tuli alles meie viimasel päeval maha), ilmad olid
Mulle väga meeldib suusatada. Mulle väga meeldivad jõulud. Ja mulle väga meeldivad mäed. Aga mulle ei meeldi jõulude ajal mägedesse suusatama minna. Aga just seda ma teen. Hochfilzenisse tagasi. Priit juba sõidab – autoga koos Hillariga. Mina lähen homme lõunal lennukiga, Indrek tuleb 28.detsember. Sellel aastal lõppesid minu jõulud 25.detsember
Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et need võistlused läbi on. Ja et see lõpp veel küllaltki edukas oli, on veel eriti hea. Iga punkt on tore asi.Tegelikult on mul sellest MKst ja Hochfilzenist ja Austriast üsna suur kopp ees. Suusatamisest ei ole, ärge seda lootke. Eile peale