Täna hommikul algas Otepääl järjekordne laager. Kaks nädalat, esimese nädala lõpus IBU karikasarja etapp rullidelt. Hiiumaal puhkus läks väga hästi, ilmad olid head, tuju ka hea. Mis siis tehtud sai: hommikuti kaua magatud õhtul kaua telekat vaadatud ujumas käidud vaarikaid söödud kiva visatud grillitud tsillitud neljapäevakul käidud tennist mängitud puhkpilliorkestreid
Pikalt sai seda planeeritud ja kaks korda edasi lükatud, aga nüüd oleme kohal. Kolmapäeva õhtust nädala lõpuni Hiiumaal. Aktiivne puhkus. Peamiselt puhkus kohustustest, mis meid Elvas ootaks. Juhhuu! Kõik hakkas pihta juba Rohuküla sadamas, kuhu me jõudsime minu valeteadmise tõttu 1:50 enne praami. Või 10 minutit pärast, oleneb kuidas võtta.
Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU
Aus ülestunnistus pidi olema pool võitu, niisiis: "Ma kardan plekki". Ja ei, ma ei mõtle seda plekki, mis riietele või kuskile tuleb, vaid ikka seda, mida laskma peab. Ehk esinevad küllalti tugevad probleemid plekki, sinna "päris märki" laskmisel. Kurb on muidugi see, et võistlustel pabermärki ei lubata lasta… Alguses ma
Täna-eile toimusid Otepääl Ansomäe (ehk vanas) lasketiirus esimesed Eesti Meistrivõistlused laskeorienteerumises ja ühtlasi ka IBOF (International Biathlon Orienteerig Federation) II Maailma Karika etapp. Esimesel päeval oli kavas sprint, teisel ühisstardist tavarada. Laskeorienteerumine kõlab naljakalt, eks? Põhimõtteliselt on süsteem lihtne – orienteerumine, laskmine, orienteerumine, laskmine jne. Nagu laskejooks, ainult kindlal ringil
Kuidas see Toe Tagi laul oligi: "Le-gendaarne, le-le-gendaarne…"? Noh, legendaarne on "Elva onn" kahtlemata. Sissejuhatuseks võiks kiigata 2000. aasta Postimehe artiklit "Maailmameister sööb hommikuti pelmeene", eelkõige algust, rahapuuduse osa võib lugemata jätta (kuigi ega seda praegu ka üle pole, aga millal oleks?). Praegu pole olmeline olukord suurt muutunud. Keskküte on
Mäletate, kuidas eelmises postituses kiitlesin, et laskmine on päris hästi läinud? Noh, sealsamas see ka lõppes. Haanja viimane lasketrenn ja tänane Otepää esimene lasketrenn, mõlemal juhul kompleksid, läksid ikka aia taha. Täna olid viimased kolm püstitiiru trahvid 2+3+3, mille peale öeldi, et ära rohkem lase… Njaa. Juhtub. Kõik lasketrennid on
Eelviimane treeningpäev Haanjas käib. Algas nagu tavaliselt, 7:40 (või varem) tiirus kuivatreeninguga. Põhitrennides on kavas pikk rulli kompleks (üle kahe tunni) ja õhtul jooks ning jõusaal. Homme, viimasel päeval, teeme kolmetunnise (mehed pikema) matka. Üldiselt on laager läinud hästi. Alguses olin veel suhteliselt nõrk, aga kosun jõudsalt. Täisjõudu veel pole,
Tundub, et haigus on nüüdseks taganema löödud. Üksikud tunnused veel on, kuid hommikune pulss näitas juba numbrit alla viiekümne ja trennis hakkab jõud ka vaikselt tagasi tulema. Praegu oleme teist päeva Haanjas laagris. Laupäevani siin ja siis Otepääle. Tegelikult on praegu väga raske laager ja väga rasked päevad. Homme on
Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge – sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega. Kõige raskem oli nii aeglaselt sõita;) Sest pulss oli maru kõrge, aga üles ei