Eveli on kenasti siia jõudnud. Ta üritas küll ajastada, et siia jõudmise hetkeks oleks siin talv juba õige hoo sisse saanud ja suusarajad lookleksid kõikjale, kuid peab, nagu me kõik, paraku leppima 2,7 km liivast läbiimbunud kunstlume ringiga. Kuulu järgi pidid siin Skandinaavia parimad lumeolud olema! Minu arvates iseenesest ei
Tere jälle! Niisiis, suusalaagrisse minek. Küll ainult sutsti 10 päevaks sinna ja sutsti tagasi, aga siiski. Vaatan Priidu treeningud üle ja suusatan ka ise pisut. Ilmateade ei luba küll midagi head, pigem vastupidi. Viimased 2 aastat on Olosel novembris olnud üsna ideaalne talv, pisut jahedavõitu, aga see-eest üsna rohke lumega.
Laagrivaheline aeg on kiirelt läinud. Siia sisse mahtus hulgaliselt erinevaid kodutöid, puhkust ja mõned kontrolltreeningud. Tehtud sai ka koormustest. Hetkel oleme juba suunaga põhja – ei ole vaja enam kaua oodata … homme saab suusatada. Minu reis hakkas juba eile hommikul, kui Tartus tavapärasel hooajaeelsel koormustestil käisin. Kuna tänane laev
Ramsau laager on läbi saanud. Kolm nädalat müttamist – siia mahtus üks viiepäevane ja neli neljapäevast mikrotsüklit kogumahuga umbes 60 tundi puhast treeningaega. Piisavalt. Loomulikult lisandub siia hulgaliselt võimlemist ja tööd relvaga. Ma usun, et kokkuvõttes igati korralik laager – ja mis kõige tähtsam … loodan, et sai tehtud
Ramsausse saabus alates eilsest talv. Kui aus olla, siis suusasporti tuleb veel üleval mäe otsas (u. 2700m. üle merepinna) tegemas käia, kuid väga talviseks on läinud ka meie elamiskõrgusel (u. 1100m.). Päris suusatada all veel ei saa, aga kuna lubatakse oma 3-4 päeva jagu veel prognoosimatut tormi, siis lootust ehk
Suvine nö. „musta mulla“ ettevalmistus on läbi saanud ja olen esimesi päevi Ramsaus. Seekord meie väikesest tiimist üksi , kuna Eveli otsustas koju halli Eestimaa sügist oma silmaga kaema jääda. Ütles, et ei mäletagi, milline see Eestimaa tõeline sügis on ja soovis seda peale pea 10-aastast laagerdamist meelde tuletada. Tegelikult
Eilne versioon sügisest ja spordist mulle täitsa meeldivad. Ilm oli erakordselt ilus ja nii me ratastega Elva onni juurest alustasime. Väike vahepeatus Arula emalätte juures Pärast Pukat jätsime rattad maha ja jätkasime jala. Seeni oli metsas palju, lausa keset teed ja (laiendatud) perekondade kaupa. Kärbseseeni oli ka lademetes. Ühes kohas
Ühesõnaga, laupäeval teeme väikse matka ja kes tahab, võib kaasa tulla. Ratas + jooks, algus ~10 Otepäält, ~5 tundi liikumist, tempo rahulik. Võileivad peab igaüks ise kaasa võtma, aga hilisem saun on meie poolt. Ilm pole takistus, kui just päris pussnuge ei saja. Kogunemine ratastega 17.09.2011 Otepääl Elva onni juurest
Alustame ikka negatiivsete uudistega – pühapäeval lõppes Priidu võitudeseeria eestikatel, seekord tuli leppida hõbedaga. Seekord jäi saldosse kolm järjestikust võitu. Mina sain laupäeval oma kauaoodatud keretäie, Ramsaus laagris mäestikuõhku hingavat Katsi asendas edukalt ammusest ajast tuttav Moskva esindaja Elena. Tulemused: sprint ja jälitus. Minu võistlemine läks üldiselt raskemalt kui augustis, sõita eriti ei
Kes andis loa, et suvi ära lõppeks, ah? Ja nii igal aastal… Ühesõnaga, sügis on käes ja ka kõik sinna juurde kuuluv. Isegi esimese haiguse suutis Priit läbi põdeda, loodetavasti on nüüd nendega selleks hooajaks ka kõik. Praegu on Priit aga rajal (loe: Otepääl) tagasi, paar treeningpäeva jäi