Laagrielu veereb jätkuvalt edasi marsruudil Elva onn – lasketiir – rullirada – jooksurajad – jõusaal – söögikoht. Vähese vaba aja sisestab loomulikult jalgpall ja juba teist aastat järjest on ametlikuks laagriseebiks “Südameasi” – enne hommikust trenni näeb esimese poole, pärast õhtusööki teise poole. See lõbu aga ähvardab varsti lõppeda, sest
Järjekordne laager Otepääl käib. Ütleme, et juba hakkab maitset suhu saama, eelmisel nädalal olime ainult 4,5 päeva, nüüd aga järgmise nädala lõpuni. Hetkel on põhirõhk jätkuvalt laskmisel, eriti erialasel ja juba teeme ka koormuselt laskmist ehk komplekse. Tulemused on olnud täiesti seinast seina. Üleminek rahulikult rütmikale laskmisele on mul
Kuidas küll aeg lendab! Eelmisest postitusest on peaaegu nädal möödas ja selle ajaga olen jõudnud Otepäält laagrist ära tulla, Vapramäel loodusega võidelda ja veel sadat muud asja teha, rääkimata siis eilsest Tamsalu Xdreamist. Kõigepealt lühidalt ülejäänud nädalast. Otepää laskelaager sai läbi, viimases lasketrennis hiilgasin, lamades lasin enda suureks üllatuseks
Kui terve maikuuga oled suutnud ära lasta pisut üle 1000 padruni, siis peaks ju viiepäevasesse laagrisse viiesajast piisama? See oli ilmselge valearvestus, kolmanda päeva õhtuseks trenniks oleks juba kuival olnud, aga õnneks on Asko padruneid hulgi varunud. Nagu eespoolseisvast aru võib saada, käib kõva kõmmutamine. Sõna otseses mõttes saab lasta
Nagu märkamatult ongi käes juunikuu. Laskesuusataja jaoks tähendab see aga seda, et aeg on hakata erialaselt treenima. Laupäeval avame Otepääl laagrihooaja, Elva onn (mis on läbinud järjekordse uuenduskuuri) juba ootab meid. Täna tegime väikse lasketesti, traditsioonilise 30+30 punktilaskmise. Üldiselt – polnud paha. Mina purustasin lamades rekordeid. Viimane seeria
Kui füüsilise treeningu mõttes on mai rohkem selline sissejuhatuskuu, treenimine treenimiseks, siis laskmisega väga tagasi ei hoita. Mina, kes ma olen olnud küll ise vigane, küll on relv olnud tegemises, olen lasknud üle 700 padruni ja veetnud kuiva tehes või lastes tubli 12 tundi. Palju ma sealjuures verd olen loovutanud,
Niisiis – peaaegu 20 päeva on lõikusest möödas, tubli kaks nädalat olen täiesti viisakalt treeninud, juba saan joostagi – ja nüüd, kujuta pilti, on parem jalg silmnähtavalt vasakust peenem! Iseenesest pole mul siredate säärte vastu midagi, aga kuidagi naljakas on, et see alles nüüd välja lõi. Ilmselt füsioloogilistel protsessidel võtab
Täna võttis juhatus vastu otsuse, et vähemalt hooajal 2010/2011 on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks Maris Cakars, endine Läti naiste peatreener. Mis seal ikka, mina iseenesest olin teise kandidaadi ehk meie senise lasketreeneri Asko poolt. Nüüd tuleb lihtsalt Asko jaoks ise vajalikud ressursid leida, mis ei ole just lihtne ülesanne…
Eilsest olen õmblustevaba. Normaalne, ei kurda. Praktiliselt nädala olen treeninud, aga selle koha pealt võiks kurta küll. Esiteks on kõik kohad valusad ja teiseks olin mina kui poolinvaliid aheldatud tubaste treeningvahendite külge, samas kui õues olid niivõrd ilusad ilmad. Kevad on ilus aeg:D Esmaspäeval sain juba põhimõtteliselt käia, aga
Tänasest avasin treeninghooaja. Põhimõtteliselt saan juba käia, kuigi karkudega liikumine on jätkuvalt lihtsam ja kiirem variant. Paar päeva tagasi sain oma relva esialgse variandi ka kätte, nii et täiesti paras aeg uuesti treeninglainele kolida. Jooksuradu ma ilmselt lähitulevikus vallutama ei hakka, aga täna jõusaalis ratas vändata kannatas väga hästi. Laskmisel