Puhtjuhuslikult vaatasin enne trenni minekut arvutist meeste sõidu seisu. Selleks ajaks oli käimas kolmas ring. Ütleme nii, et trenni minekut sai pisut edasi lükatud:D Midagi ei ole öelda – anti võimalus ja Roland kasutas selle 100% ära. Nii peabki. Ilus oli vaadata. Minul ka muidugi pisut nukker – teised teevad
Viimaste päevade areng on olnud tormiline. Suhteliselt kiiresti ja valutult sain neljapäeval ühe karguga käima, kuigi teisipäeval tundus see täiesti ületamatu eesmärk, samuti seisan täiesti probleemideta võrdselt mõlemal jala ja pisut ka paremal. Esmaspäeval lubatakse suuskadele, juhhuu! Jalg võtab vaikselt normaalset nägu. Pilt on värvuse mõttes pisut ilusam,
Nädalaga on ilmselgelt toimunud areng. Niidid võeti täna välja ja väidetavalt olevat haav ilus. Jätkuvalt ei jaga ma arstide ettekujutust ilust;) Käesoleva nädala põhiülesanne on käima õppimine. Esialgu siiski vees, kuival maal läheb sellega pisut aega, aga igal juhul hakkan jalale rohkem koormust andma. Pilt üldiselt värvide mängu
Üldiselt mulle kohati tundub, et käivitunud mingi üleriigiline ja kohati riigipiiregi ületav programm minu kiiremaks taastamiseks;) Abipakkumisi on niivõrd palju, et ei jõua kõiki vastugi võtta. Ma olen äärmiselt meelitatud ning isegi heas mõttes šokeeritud. Eile anti kätte karm käsk treenima hakata. Õmblus pidi ilus olema – kuigi
7 päeva kukkumisest, 67 päeva olümpiani. Hetkeseis – on ka paremaid päevi olnud. Kips on maas, haav on paranemas, aga mitte paranenud, jalg on paistes ja vahelduva eduga tuikab. Kaks korda olen käinud vees võimlemas. Meeleolu ei ole just ülemäära positiivne. Jah, ma saan hakkama ja töötan kogu hingest
Kuna mul praegu niikuinii midagi tarka teha ei ole, kirjutan siis pikemalt sellest, kuidas teisipäeval taevas alla kukkus. Luban verd, higi ja pisaraid, aga hoiatan pika ning segase jutu eest. Östersundi suusakeskus, 01.12 ~13:00-15:45 Tundsin ennast hästi. Ametlikul treeningul on minu jaoks juba välja kujunenud oma rutiin
Teisipäeval, 1. detsembril, testisin Rootsis Östersundis järgmisel päeval toimuvaks MK-hooaja avastardiks suuski, kuni mingil põhjusel parem suusk laskumisel jalast tuli ning mina küllaltki suure hoo pealt oma jala maha toetasin. Kohutav ragin, suur valu, hirmus pettumus. Diagnoos – külgmise pekse murd. Eile tegi dr. Mardna mulle operatsiooni ja esmaspäevast saan tõenäoliselt
Kokkuvõtvalt oli see meile hea nädalavahetus. Priit tegi laupäeval ilusti oma ära, minul oli pühapäeval tiirus väiksed probleemid, aga need lahenesid rajal;) Ülejäänud seltskond sai samamoodi oma ülesannetega hakkama: Elisabeth, Kristel ja Priit N täitsid MK-normi; ülejäänud lasid ilusti, minu 1+1 oli “vanade” poole pealt kõige rohkem lastud. Nüüd aga
Homme-ülehomme on siin Idres MK-hooaja peaproov. Mõlemal päeval on kavas sprint, mina võistlen pühapäeval, Priit laupäeval ja vastavalt vajadusele ka pühapäeval. Strateegilistel kaalutlustel olen ka homses stardinimekirjas, aga stardin siiski ainult pühapäeval. Suur töö on suvel-sügisel tehtud, nüüd on jäänud vaid lihvimine. Üldiselt tõotab tulla kõva andmine. Täna
Üldiselt pole midagi muutunud – jätkuvalt on eesmärgiks täpselt lasta ja kiiresti sõita. Aga isegi see on üsna suhteline, mõne jaoks on ka pooled pihta hästi lastud. Nii et pisut täpsemaks minnes toon välja mõningad “täpselt laskmise ja kiirelt sõitmise” kriteeriumid, mille täitmisel võin kevadel öelda, et normaalne hooaeg oli.