Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. Laskmine läks seekord pisut nihu. Lamades – teine
Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks… Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida. Üleeile tegin ühe pisut
Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan. See sprint oli lausa
Minu jaoks algab MK-hooaeg alles nüüd. Võrreldes selle ajaga, kui tegelikult oleks pidanud algama, ei ole tunne pooltki nii tugev. Lõppude lõpuks olen ma alles umbes kaks nädalat saanud enam-vähem uisku sõita ja vaevalt et see vahepealne kurguvalu-kerge nohu viirus võistlusvormile eriti hästi on mõjunud. Peamine eesmärk on ellu jääda
Vaatasin eilsed naiste võistlust – no see oli ropp. -9 ja selline keerutav tuul… Just mõni päev tagasi oli Otepääl üsna sama ilm ja ma ikka kõvasti võitlesin seal tiirus tuulega, enamasti võitis tuul;) Ma olen isegi Oberhofis 3+4 või 4+3 lasknud ja isegi sellel suvel ilma igasuguse külma või
Vähemalt on sellel aastal üks medal juba käes – esmaspäevastel Eesti Meistrivõistlustel teenisin ausalt hõbemedali Sirli järel ja Elisabethi ees, Kadri seekord ei võistelnud. Samuti oli see esimene start pärast pikka pausi, viimane võistlus oli 29. novembril Idres IBU karikal. Kokkuvõtvalt võib öelda, et siit saab ainult paremaks
Kuu kukkumisest. Uisku sõidan kõrvalt vaadates juba enam-vähem, tõusudega on raskusi, eriti järsematega. Ja tegelikult näeb asi välja parem, kui tegelikult on, kiiremate-järsemate liigutustega on jätkuvalt probleeme. Aga sellest hoolimata kipitan pühapäeval võistlema. Nii et kui ootamatuid asjaolusid ette ei tule, siis olen stardis. Finishi suhtes esialgu lubadusi ei anna;)
Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees – nii umbes seitsmekümnene – kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku. Praegu
Tagasi lõunaosariikides. Jõulud möödusid Hiiumaal peaaegu tavapäraselt – liigsöömine ja magamine olid tavapärased, tavapärasest erinevalt jäi minu liikumisprobleemidest tingitult ära traditsiooniline jõulumatk ja suure hulga sadanud lume puhul käisime iga päev suusatamas. Tunne on nagu värskel lapsevanemal – iga päev avastad mingi uue triki, millega jalg hakkama saab.
Põhimõtteliselt olen võimeline suuskadel treenima, ilma karkudeta lonkama ja kindlal alusel püsti asendit võtma. Seda on kõvasti rohkem, kui nädal tagasi ja ma loodan, et nädala pärast on seis jällegi parem. Praegu aga oleme Priiduga Hiiumaal, et seal jõule veeta. Esimene päev suuskadel oli minu hinnangul jube. Suusatada ei