Täna on viimane päev Pokljukas. Nagu öeldud, massi ma ei lähe, kuigi eks ta pisut kipitab. Õnneks me naiste võistluse ajal juba sõidame, nii et ma ei pea vähemalt seda telekast nägema. Enesetunne on juba märksa parem, aga tegelikult väga ei taha seda suurt tõusu 5 korda võtta. Nii et
Täna loetud tundide pärast tuiskan suusarajale nr. 72 all. Eelmine nädalavahetuse Ruhpoldingu etappil tuli start kehva tervise tõttu vahele jätta. Olin paar päeva kurgu ja palavikuga (37,3) nö. puhkerešiimil. Seega ei julge tänaselt võistluselt ei tea mis tulemust loota. Loodan lihtsalt tiirus korralikult märkide pihta tuld anda.
Tõusva vormiga mägedes… Iga ringiga paremaks (ajad 57, 42 ja 34, kokku 47), viimane ring oli üsna konkurentsivõimeline. Mitte küll parimate päevade tasemel, aga juba hakkab tulema. Enesetunne oli ka enam-vähem, võis kaapida küll. Tegelikult oli sellest võistlusest üsna ükskõik (võib-olla sellepärast ei saanudki ennast alguses käima), teada oli, et
Mulle tegelikult üldse ei meeldi viimane olla. Aga keegi peab ju viimane ka olema. Mina omalt poolt teen kõik, et see rohkem ei korduks. Isegi mitte massis. Esimene ring oli huvitav. Start oli rahulik, hoidsin ennast tagumiste, omasuguste hulka. 100 m pärast starti oli esimene kukkumine. Tora Berger selili maas,
Nojah, pandi paika ära… Esimene ring käisin kõhuli (itaalia tüdruk kukkus ees, ehmatasin ära ja olingi kõhuli), külg on kenasti sinine. Kolm trahviringi jätsid pikalt viimaseks, rootslase Jonssoniga oleks võinud kembelda, aga tema astus üldse kõrvale. Lõpus sõitsin täiesti omaette, rahulikult. Ei olnud erilist mõtet ponnistada. Vahet pole, 2 punkti
Uskumatu. Viies start järjest punkte, kusjuures olid need täiesti ootamatud. Üllatus oli see, et ka halva vormiga olen hea laskmise korral punktil. Laskmine hoidis vee peal, elu neljas 0+0 ja esimene välisvõistlusel. Sõit oli oi kui raske, aga kõik on hea, mis hästi lõppeb. Polnud mingi saladus, et mul sõiduvormi
Eksamid on tehtud, nüüd algab taas võistlustsükkel. Üleeile õhtul jõudsin Ruhpoldingusse. Müncheni lennujaamas sain peaaegu 3 tundi oodata – mingil põhjusel siinsed korraldajad ei suuda oma transporti õigel ajal õigesse kohta organiseerida. Kaks aastat tagasi ootasin napilt alla 4 tunni, nii et põhimõtteliselt on arengut märgata… Eile oli juba treening.
105 ei saanud mitte sada ja peale vaid 64. koht. Kus juures 2 trahviga, mis ma viimases püstitiirus kaks viimast lasku lasin. Ole Einar loomulikult peab 4 trahviga 30-ks. tulekut tõenäoliselt läbikukkumiseks aga mina enda 64. kohta mitte. Pole super aga tore ikka, et ka korralik koht oli ilusti kenasti
Mul on praegu halamise tuju. Koolis oli raske päev. Tervis tahab käest ära minna. Normaalselt treenida ei saa. Ja Priit on ka välismaal, nii et pole kedagi, kes lohutaks. Niu-niu-niu… Räägin südamelt ära, ehk hakkab kergem. Kõigepealt koolist. Tänase päeva kava oli üks test ja kaks kontrolltööd. Ei läinud päris
Täna meestel vahepäev ja homme sprint. Stardin numbri all 105 – järelikult on võimalus jälle lõppukoht üle saja saada) ….. loodan, et nii ikkagi ei lähe.Täna käisin rahulikult suuskamas ja tegin ka pisut pauku. Ilm oli üsna tuuline – vähemalt minu jaoks üsna ebamugav. Püsti olin pisut raskustes. Suure punnimise peale