Üldiselt läheneb teine treeningnädal tuttavas rütmis lõpule. Laagri kava – teisipäeval hüpped, kolmapäeval-neljapäeval lihased valusad, reedel saab juba elada, laupäeva hommikul max jõud ja jälle teisipäevani lihased valusad. Korrata. Hüpped on ühed salakavalad asjad. Ma arvan, et väga spetsiifiliste harjutustega suudaks ma 5 minuti tööga tagada järgmiseks kaheks päevaks
Vastu tulles rahva tungivale soovile räägin järgnevalt pisut meie füüsilise treeningu ülesehitusest, mahtudest ning üldisest filosoofiast. Numbrites saab näpuga järge ajada rubriigis “Treeningpäevik“, seal on kirjas kuude kokkuvõtted alates maist 2006 ehk siis üle nelja aasta – jeerum, kas tõesti on sellest nii palju aega möödas!? Soojenduseks tuimad arvud
Viimased kolm nädalat on mu laskmine olnud kui ameerika raudteel. Vuokattis juba hakkas lõpus natuke ära vajuma, tagasi Eestis oli vahepeal täielik karauul – lamades oli raske viis lasku järjest seitsme ringi saada… Isegi rahulikult lastes võitlesid vägisi 80%, nii kui mingi võistlusmoment, tuul või tugevam koormus peale tuli, nii
Sellist tulemust ei osanud küll oodata – ülivõimas esikoht – 45-minutise eduga, kusjuures üleüldse oli B-raja esiviisikus ainult üks meestetiim. Tugevate eesti naiste vastupidavus? Minu teooria kõlab küll nii, et naised lihtsalt takistavad meeste pea ees pimedasse metsa eksima tormamist – ja see oli selle võistluse võtmeküsimus. Ma arvan,
Vot mida tähendab tõsine treenimine (ning sellele järgnev tõsine puhkamine) – lihtsalt ei jõua kirjutada. Nädala lõpp Otepääl oli paras võitlus, kusjuures kehal polnud häda midagi, aga vaim oli kohati pisut väsinud. Iga korralikult lõpetud treening oli väike võit. Aga minu isikliku arvamuse järgi olid need väga edukad kolm treeningnädalat.
Viimastel päevadel Vuokattis kippus ilm juba jaanipäevaseks – kerge vihm ja alla 20 kraadi, aga selle üle ainult hea meel. Nüüd oleme juba mitmendat päeva Eesti leitsakus tagasi ning lausa Otepäälgi. Treeningtsükkel lõppeb laupäeval. Vuokattist kojusõidul hakkas 200 km lõuna pool päike taas paistma ning ülejäänud reisi toimis auto
Hooaja esimesed suusakilomeetrid on treeningpäevikus kirjas – tubli kolm päeva on suusatatud. Erinevalt Elost muidugi mitte hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, vaid pigem ikka jupikaupa ja lühidalt, aga ikkagi. Ning üleüldse on siin Vuokattis nii palju teha, et ilmselgelt jääb päevas aega väheks. Ühel päeval oleks napilt söögist ilma jäänud, sest lihtsalt
Viimased päevad on olnud tihedad. Laupäeval sai käidud-nähtud-võidetud Cesises IBU karikal laskejooksus, pühapäeva hommikul võtsime aga suuna Vuokatti ning oleme siin nüüd nädalakese Askoga laagris. Tunnelisse ei ole veel jõudnud, küll aga lasketiiru ja rullirajale. Ilm on kusjuures väga viisakas – selgelt alla 25, ainult tibutab vahepeal, aga see on
Laager käib täie hooga, lihased on kohati juba meeldivalt valusad ning uus relv korralikult sisse lastud. Rahvast tuleb tiiru järjekindlalt juurde. Ukrainlased on juba ammu siin, ükspäev tuli olümpiavõitja Kuzmina, täna pärast lõunat venelased, nii mehed kui naised. Anatoli on nüüd kuuldavasti vene naiste peatreener;) Ülehomme läheme käime Cesises kiiresti
Laager käib täie hooga, lihased on kohati juba meeldivalt valusad ning uus relv korralikult sisse lastud. Rahvast tuleb tiiru järjekindlalt juurde. Ukrainlased on juba ammu siin, ükspäev tuli olümpiavõitja Kuzmina, täna pärast lõunat venelased, nii mehed kui naised. Anatoli on nüüd kuuldavasti vene naiste peatreener;) Ülehomme läheme käime Cesises kiiresti