Üldiselt läkski treeninghooaeg juba liiga hästi, tagumine aeg oli, et mingi jama tuleks. Tuligi, kus ta pääses. Hamba väljatõmbamine oli alles eelsoojendus. Loomulikult räägin ma oma õlast, millest muust. Täna käisin järjekordse arsti juures õla raksumist ning mitteliikumist demonstreerimas, et nõu saada. Leiti, et süst ei ole ka praegu
Ma olen päris pikalt oma lamades laskmisega hädas olnud. Alates 2007 suvest ehk siis viimased kaks hooaega + tänavune. Mitte et ma üldse pihta ei saaks, aga võiks nagu paremini. Ja ma olen siis üritanud iga hooaja alguses otsida seda “õiget” asendit… Algselt oli häda selles, et mu
Kõigile tuttavatele õpetajatele, õpilastele, üliõpilastele ja teistele, kes ennast puudutatuna tunnevad, soovin jõudu ja jaksu algavaks kooliaastaks. Minu kooliga on lood sedapsi, et ametlikult olen akadeemilisel. Võib-olla teen mõne ainegi, aga üldiselt on peamine motivaator üliõpilaspilet;) Põhimõtteliselt pole ma päris maha matnud mõtet ikkagi ka see magistrikraad kätte
Puhkenädal, mmmm… Mõnus. Käid korra päevas trennis, siis ka mingit vere ninast välja pressimist ei toimu. Muidu on ka selline mõnus olelemine. Teisipäeval näiteks käisin Tartus ning sain hakkama ideaalse külgboksiga;), kolmapäeval jäin punktilaskmisel isiklikule rekordile vaid punktiga alla ning neljapäeval eksisin Vitipalu lohkudes ära. Punktilaskmisega läks nii, et lamades
Eesti Meistrivõistlused on selle hooajal avatud ning minul ka esimene meistritiitel tasku pistetud. Laupäeval individuaalis ei startinud, jätsin teistele ka võimaluse;), aga pühapäevane mass oli üsnagi minu pidu, vähemalt teisest tiirust alates küll. Laupäevased tulemused, pühapäevaseid veel pole. Eriti suurt usku enda võimetesse mul polnud. Jooks pole just minu trumpala, nädalatagune
Kui nüüd kõik läheb plaanide järgi, siis 13. septembri pärastlõunal keerame Priiduga autol nina lõuna poole ning põrutame kaheks nädalaks Oberhofi. Eesmärk: suusatunnelis suusatada ning võistelda suvebiahtloni MMil. Oberhofiga on mul oma suhe ja siinkohal võikski seda võibolla valgustada. Aasta oli siis 2002, kuu september ning mina värske informaatikatudeng ning
Treenimine on üks petlik tegevus. Enamasti omaette nokitsedes võib mingi hetk hakata tunduma, et olengi maru tugev. Näiteks kasvõi selles laagriski oli selliseid hetki, kus tundus, et tõusud on vist väiksemaks jäänud ja jõudu juurde tulnud. Selle vastu aitavad aga (laagri)võistlused, mis üldiselt kiirelt maa peale tagasi toovad. Laagrilõpuvõistluste
Õhus on sügist. Seda niikuinii, et vihma pidevalt sajab, see käib asja juurde, aga ka muidu on lihtsalt…sügisene. Õunad valmivad, poes on koolitarvete soodusmüügid, treeningud koguvad intensiivsust. Idee poolest on august küll veel suvekuu ja eks tuleb neid ilusaid ilmasidki veel, aga suund on igal juhul selge. Juulist ma väga
Pikalt kestnud tehnilised probleemid (lühiresümee – ära usalda allhanget) on mind hoidnud kirjutamast – aga ega midagi väga põrutavat pole juhtunudki. Mittehammas paraneb jõudsalt, trahve on lastud ohtralt, nulle on lastud ohtralt, lasketestis lasin 147+179, herilase käest sain nõelata ja kõik lihased on valusad. Ei midagi uut. Kõige erutavam on
Järjekordne Otepää laager on alanud, käib teine treeningpäev. Mina hakkan hampster olemisest juba üle saama, põsk ei ole peaaegu üldse enam paistes, aga talvevarusid kunagisse hamba asukohta ikkagi kogun. Lastes annab tunda, aga suhteliselt vähe. Ühesõnaga – treenime. Laagri algusele sobilikult on kõik muidugi treeningindu täis;) Lasketiirud on