Sellise sõidu kohta ei ole suurt midagi öelda. Hooaja halvim koht MMil saavutada on kindlasti omaette oskus. Muidugi, hooaeg pole ju veel läbi;) Kaheksa trahvi pärast ei ole küll vaja aastaid harjutada… Laskmine läks metsa. Esimene lamadestiir kõik lasud kell 12, anti käsk teha parandus(i) alla. Teine tiir oli kaks
Põhimõtteliselt oli täna juba parem päev. Ilm keeras külmale ja libisemine oli kohe märksa parem. Tõusud olid jätkuvalt pehmed, aga laskumised see-eest jäised. Tuul oli tiirus küll paras orkaan, aga sain sellega enam-vähem hakkama. Pealelaskmine läks normaalselt – tuulest hoolimata. Laadisin padruneid võistluseks ja et mul on oma ebausk, millised
Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel. See rada oli puhas õudus! Kõik see lumi, mis nad siia rajale vedasi,
Täna algavad siis pea poolteist nädalat kestvad sünnipäevapidustused. Ametlik avamine on õhtul 19:30, homme-ülehomme sõidetakse minu auks sprint ja jälitus ning ülejäänud võistlused siis nädal aega otsa. Ilus küll, et selline suur pidu tehakse. Veerandsajandi raske koorem rõhub mul küll õlgu, kui sellest hoolimata on vaim homseks valmis. Mida ei
Nüüd on siis kõik peaaegu "nagu päris". Suurem osa tiime-sportlasi on kohal, eile koliti kõik ka ühte hotelli kokku, toimuvad ametlikud treeningud ja üleüldse MMi lõpuni suuri muutusi ei tohiks enam ette tulla. Uus hotell on loomulikult suur. Üle kolmesaja toa, kusjuures suurem osa on vist neljakohalised? Vastavalt hierarhiale;) paigutati
Reis läks nagu lennates;) Eile hommikul poole kümne ajal olime juba Seoulis ja kolmest PyeongChangis. Või õigemini elame me YongPyongis, PyongChang-gun on põhimõtteliselt vald või nii. Lähim linn, Hyenggyue, jääb umbes 7 km kaugusele. Võrreldes eelmise aasta reisiga läks ikka uskumatult lihtsalt. Laevaga Helsingi, Vantaas pagasi äraandmine-ülekaalumine, suhteliselt mugav ja
Ja ongi minek! Praegu juba laevas teel Helsingi poole ja sealt poole kuuest juba õhkutõus. Homme ehk neljapäeval peaks kohaliku aja järgi 9:30 Seoulis olema. Eesti aeg on siis 2:30 ehk seitse tundi nihkes. Sealt on veel mõningad tunnid bussisõitu ja siis – teretulemast PyeongChangi! Viimased päevad Eestis möödusid kiiresti.
Jaanuar on alati selline kahtlane kuu. Ühelt poolt kõvad võistlused – Oberhofi, Ruhpoldingu ja Anterselva MK-etapid, aga teiselt poolt hakatakse juba otsaga MMiks valmistuma ja siin tuleb leida mingi tasakaal. Minul oli võistluskoormus vähe kergem, sest teatenaiskonda pole ja massi ei saanud ning kuu lõpus eesti võistluste ajal tulgi haigusevimm
Aeglaselt, aga järjekindlalt tuleb tervis tagasi. Esmaspäeval olin ma veel väga hädine, nohutasin täie rauaga, kolmapäeval käisin juba suusatamas ja täna oli täitsa inimese tunne. Kui nüüd see välja jätta, et õhk ei käi päris nii läbi, nagu võiks. Ühesõnaga nina on jätkuvalt kinni, aga muidu pole häda. Hommikune pulss
Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda – jälle null ja veel neljas tiirus! Tegelikult sai kõik alguse päev pärast sprinti, kui kurk läks maru valusaks. Enesetundel polnud väga