Lühidalt – 1600m kõrgust ja poolteist meetrit lund. Millest pool meetrit on siis viimase kahe päevaga sadanud. Suusatades ei saagi aru, et palju lund on, ainult raja pealt kõrvale astudes oled vööst saati lumes. Ja lasketiirus on tuulelippude jaoks lume sisse augud uuristatud. Muidu on siin tavapärane. Esimestel päevadel võttis kõrgus
Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O’Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus. Peamiselt oli võistlus ilus kuni teise tiiruni. Esimene ring oli eriti lõbus. Jälitasin ühte hiinlast,
Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht. Päev ei alanud hästi. Meie transa suutis kõik sassi ajada ning lõppkokkuvõttes jäi 15 minutit
Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni. Üldiselt pole võrreldes eelmise aastaga suurt
Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks. Kõik oli väga ilus esimese kilomeetri lõpuni. Siis tuli saatuslik kurv, mis
Öösel jõudsime kohale, täna tegid mehed juba võistluse ja homme on meie kord. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt – linn ja rada on rahvast täis, rada on raske (ühe tõusu on nad isegi märksa suuremaks ehitanud). Ainult ilm on ebaoberhoflikult ilus ja päikesepaisteline, aga külm. Priidu sünnipäeva veetsime paljuski siis
Kas minna panema või panna minema? Igal juhul nüüd on juba päris palju saanud "kodus" olla ja aeg on jälle turneele minna. Kolmapäeval (ehk siis Priidu sünnipäeval) lendame Oberhofi poole ära, neljapäeval juba meestel teade, reedel naiste sprint. Praegu oleme Otepääl "laagris". Otseselt laagrit pole, on ühistreeningud, aga et me
Ma arvan, et kõik juba teavad minu aastavahetuse leivanumbrit ehk luuletust, kus kõik pealkirjas mainitud asjad sees on;) Aga tehke või tina, minul on selle aasta kohta hea tunne. Üldiselt ma horoskoope ei usu, vahel ajaviiteks loen. Seniseks parimaks pärliks oli "Ole gaasipedaali vajutamisega ettevaatlik" sõidueksami tegemise päeval. Aga võtsin
Vähemalt ei jäänud sellel aastal päris ilma meistritiitlita, vaid sain kohe kaks korraga. Eile täna olid Otepääl sprint ja jälitus (küll pisut lühendatud distantsidel) ning sai teistega mõõtu võetud. Sprindist oli oodata kõva võitlust. Mina startisin keskel, Sirli minu ees ja Kats taga. Plaan oli lamades pihta lasta, et Sirlile
Eriti kosutavalt mõjuvad jõulud muidugi kehakaalule, aga siiski ka hingele. Jõudsime just Hiiumaalt tagasi ja vaikselt sätime ennast treeninglainele tagasi. Esmaspäev-teisipäev on juba Otepääl Eesti Meistrivõistlused. Hiiumaale minek oli omaette komöödia, sest Priit tuli ju Austriast bussiga ning neil läks keset Poolat genekas… Nii et nad 12 tundi parandasid seda