Eesti Meistivõistlused on naljakad asjad. Juba mõni aeg ei ole need mulle Võistluseks – treeningu pealt, suusad valin "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodil, püssi ka ei viitsi eriti peale lasta – põhimõtteliselt nagu trennis, ainult aega võetakse. Aga kaotada ei taha ma sellegipoolest. Nii et põhimõtteliselt on mul tulemusest ükskõik, peaasi, et kellelegi ei
Jõuluvana ei käinud, vaid saatis hoopis päkapikud. Jõuluvana saatis näiteks palju raamatuid ja ühe vidina, mille ohtral kasutamisel meil enam teates trahviringidele minna ei tule. Muidu oli ka tore, aga vihma asemel oleks võinud lund sadada, siis oleks täitsa aus olnud. Paksuks ennast ei söönud. Talinas sai käidud veel sportlane-kleidi-ja-kingaga-üritusel,
Hooaeg on hooga käima aetud? Kolmandik MK sarjast on läbitud, ees ootavad veel 6 etappi + MM ja sõjaväelaste MM. Kolme esimese etapiga sai kogutud 56 punkti ja MK üldarvestuses seisan 28. real. Kohad 87-26-49-11-13-59-24. Seitse individuaalstarti, neli korda punktil, sh igal etapil vähemalt korra ja sh kõik sprindid. Lasketäpsus
Esmaspäeva lõunal jõudsime Eestisse. Kodus on hea olla, kui ainult nii kiire ei oleks… ja muidugi lumi ka maas oleks. Annan kiirelt lühiülevaate teatest ja lähituleviku plaanidest. Kõigepealt mehed. Priidu tegi iseenesest ilusa sõidu, ainult püsti see trahviring läks pisut paljuks. Ja kuni Kauri püstitiiruni oli kõik väga ilus. Edasi
See pidev taseme üles-alla kõikumine hakkab vaikselt juba ära väsitama. Oleks kogu aeg 80-midagi, poleks hullu – kui kinni, siis kinni, mõne õnnestunud võistluse järel 60 sees ja jälle kõik hästi. Aga niimoodi, et üks päev täiesti mülkas ja järgmisel päeval taas pildil – see on väsitav. Mitte et mul
Eilne võistlus tekitas mitmeid küsimusi. Esiteks, kas ma üleüldse suusatasin rajal või tegin midagi muud? Teiseks, kas sellise sõidu pärast on vaja suvi läbi treenida? Kolmandaks, kas on ikka õige spordiala valitud? Ja neljandaks, kas poleks õigem hoopis normaalse inimese kombel normaalset tööd teha ja mitte ennast niimoodi piinata? Ma
Seekord siis Sloveenia. See on meie viimane peatuspaik enne teenitud jõulupuhkust. Kavas on neljapäeval individuaal, laupäeval sprint ja pühapäeval teade. Ja siis – kojuminek! Pokljuka ise on põhimõtteliselt ainult sõjaväeosa, lasketiir ja suusarajad. Kogu muu üritus toimub 30km eemal Bledis ja nendevaheline transport toimib vahvatel mägiteedel vahvate sõjaväeautodega. Bled on
Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus. Hommik oli ilus – mõnusalt külm, tõotas tulla kiire
Eile oli tore võistlus, ausõna. Märgid kukkusid üsna hästi, ässadega võis rahumeeli koos sõita, suusk oli ülilibe… Koht võibolla ei tundugi nii hea, aga elu parim jälitusekoht sellegipoolest. Mulle hakkab see Hochfilzen varsti meeldima, kui asi nii edasi läheb. Täna saan veel korra paljudega võidu sõita – ees ootab teate
Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud… Eile oli kolmas päev siin mägedes ja aklimatiseerumine hakkas