Olen teiega, head lugejad, jaganud siin leheküljel tunduvalt positiivsemaid emotsioone – aga täna ei ole see päev. Oslo MK ei vastanud päris minu ootustele. Oli tore, et sain maailmaga võidu ajada. Samuti oli igati vinge Efkat jälle suusarajal näha. Aga kõik see oleks olnud minu jaoks palju lahedam, kui
Kirjutan teile nüüdseks juba suusakuningriigi pealinnast Oslost. Just siin toimub homme selle hooaja 7. MK-etapp. Ja siin saan lõpuks ometi enda võimaluse. Ja mitte ainult mina – vaid ka Eveli, kes astus eile õhtul ukses sisse, et täna nr. 47 all stardis olla (mina olen nr. 57). Võib-olla võimalus
…ja enamasti ei võitnud. Ühesõnaga, huvitav eksperiment selja taga ja täiesti elus. Kolme päeva 5 starti, kokku ~38km. Kõige raskemad olid esimene ja viimane start, aga need olid ka kõige pikemad. Tulemused olid sellised nagu nad olid, laskesuusatamises olid üsna ebahuvitavad, aga see-eest õpetlikud võistlused. Murdmaa oli huvitavam.
Algselt oli mul kaval plaan nii poolsalaja ja suurema kärata Oslosse kohale ilmuda, oma võistlus ära teha ja siis öelda, et näe, juhtusin jah MK-le. Aga eilne päev viis selle uudise ka meediasse, kes selle hooga comebackiks tituleeris. Nojah, selle loogika järgi teeb Eha Rünne igal aastal comebacki, kui ta
Stabiilsus ei paista sellel aastal just minu kõige tugevam külg olevat. Võin vabalt nii öelda – kui vaja lasen trahve ja sõidan aeglaselt, kui rohkem vaja … suudan ka normaalselt või hästi lasta ja väga viisakat suusakiirust näidata. Just nii ongi. Forni Avoltri IBU Cup-i sprindi „hiilgasin“ laskmisega …
Tervitused Forni Avoltri lumistelt nõlvadelt. Edukat 2012 aastat kõigile meie blogi lugejatele ja muidu pöidlahoidjatele. Uut aastat pean alustama IBU Cup-lt ja sellel korral oleme suuna võtnud Forni Avoltri ja nädalapärast võistleme Haute Maurienne (FRA) radadel. Jah – kuulu järgi on mul lootus saada ka Nove Mestosse, kuid …….. ma
Kui mul selline erakordne laiskus peal ei oleks, siis ma jõuaks ilmselt päris palju asju tehtud… Viimasel ajal on aga ainult söödud (rohkem ei jõua. Kui, siis ainult pisut šokolaadi või midagi), magatud, loetud ja muidu passitud. Hää küll, Otepääl sai lausa treenima kukutud, aga kogu kasulik tegevus on ikka
Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et
Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne
Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on